Olin mõni aeg tagasi külmetuses ja tõmbasin jalga Anni kootud sokid. Pruuni värvi, oranži südamega. Tundsin suurt rõõmu nende pehmusest ja teadmisest, et Anni need ise kudus. Jäin mõtlema, et ta ilmselt ei teagi, et üle akna mugavusviisakusega "aitäh-kui-tore" vastu võetud villurid (villased sokid Mary-Liisi slängis) veel aasta hiljemgi südant soojendavad.
Kadi tõi mulle suvel pojengikimbu, millest ma pildi tegin ja pidin talle saatma õhtul, andes teada - pojengid on mu lemmikud ja kimp on niiii ilus! Aga ma pilt jäigi telefoni toppama. Kadi ei tea, kui palju rõõmu tema kimp mulle veel mitu päeva tegi.
Või Jaanika toodud päevalilled.
Või Kerli ja Ivari koristamine, kui ma olin varbaluu värskelt murdnud.
Olen sel aastal mõelnud palju Romanile, kui tunnen kodust rõõmu ja jagan oma udupeadest sõpradele nõu, kuidas rahaasju paremini organiseerida ning kuidas unistusi ellu kutsuda. Tema õpetas mulle palju tugevusest.
Neid nimesid on mul siin lõputult, aga jätan need nimetamata, sest elu ongi nii, et me elame teiste inimeste armastusest ja südamesoojusest, kuid nad ei tea seda. Neil polegi vaja teada, et mul on igal päeval mitu hetke, millal ma kellelegi lähedasele või kaugele tänutundega mõtlen. Sest mina ka ei tea, millal keegi mulle sellise armastusega mõtleb. Polegi vaja teada, sest meil on vaja õppida usaldust.
Anni sokid panid mind mõistma, kuidas me tegelikult enese teadmata mõjutame inimeste elusid nii, et me ei teagi. Kui meile ei tule lehekülje pikkust kirja rõkkavate ovatsioonidega meie lillekimbu või õlalepatsutuse peale, tundub, et tegime justkui tühja tööd. Noh, hea oli, et sai tehtud, aga sinna see jäi.
Ei jäänud.
Vaatasin Anni sokke suure armastusega ja teadsin, et minu armastus nende sokkide üle rõõmustades läheb edasi järgmistesse tegudesse. Armastus jääb ringlema. Ainult Anni ei tea seda.
Kogu see armastus, mida ma olen saanud üksiku õie, hästi öeldud sõnaga, koos naerdud naerudega, läheb ringlusesse. Ma märkasin tol hetkel. Ma päriselt ka märkasin seda headust, mida need juhuslikud inimesed, kokkupuuted täis olid.
Ma ei oska vastata midagi pikalt ja põhjalikult, kui keegi kirjutab Sleeping Yogini postkasti tänusõnu, et ta on mu kirjutistest valgust leidnud. Vastus on vahel "Aitäh" ja naerunägu. Nagu polekski midagi.
Aga oli. Ta ei tea, aga see hetk oli ilus ja väärtuslik. Nende hetkede abil sünnivad järgmised read.
Me ootame oma armastuse peale tänu, märkamist, tunnustust. Ja pettume, sest seda pole kunagi piisavalt.
Aga ma kutsun sind üles usaldusse. Usaldusse, et sinu jagatud armastus leiab tagasitee kuskilt mujalt. Sa kudusid sokid, panid mustrisse oranži südame, andsid need üle, vastuseks tuli naeratus, põgus "aitäh"... läheb aega mööda, aga kunagi kohtad tänulikku patsienti, kes sulle kommikarbi toob. Sa naeratasid ja andsid talle põgusa "aitähi", aga tänu jäi sinusse heljuma ning juba kood sa järgmisi sokke... Armastus jääb ringlema. See ei tule alati tagasi sealt, kuhu sa annad. See tuleb väga harva tagasi sealt, kuhu sa annad. Aga see TULEB tagasi.
Ükski õis ei ole asjata. Ükski sokk ei ole asjata. Lihtsalt... ära oota armastust, vaid armasta.
Armastamine ise on juba tänusõna.
Tekst: Pamela Maran
Comments