Ärge kiitke tublit

Ma nutsin täna üle pika aja. Vihast ja jõuetusest.

Kolmapäeval sõitsin 100 km Tallinna, koosolek, siis otse joogatundi andma, teine joogatund, ööbimine linnas, neljapäeva hommikul intervjuu, pildistamine, 100 km koju, täna kell 13 Põlvamaale, intervjuud kolm päeva, pühapäeva õhtul tagasi, esmaspäevast kirjutan, nädalavahetusel intervjuud järgmises maakonnas, ja selline rütm on suve lõpuni.

Sama oli ka eelmisel suvel, kui kirjutasin raamatut „Eesti vanaemade lood ja salatarkused“, külastades kokku 100 vanaema. Igal raskel hetkel, kui tilkusin higist oma köögilaua taga trükkides, sellal kui teised end kuumalaine ajal randa sättisid; kui mu süda jälle purunes memme rasket lugu kuulates; kui ma ei suutnud hommikul end taas intervjuudeks välja ajada, sest olin vaimus räsitud, ja paljudel teistel rasketel hetkedel kordasin endale mõttes, et teen seda oma mamma nimel. Ja ma tundsin, et sellest saab mu viimane selline teekond kogu Eesti rahva ajaloo talletamise nimel ning ma pean vastu.

Lubasin, et järgmise (2019) aasta pühendan iseendale ja taastumisele sellest teekonnast. Paraku pressiti mult vandeseltslaslikult Hannes Võrno saates välja lubadus teha samasugune raamat ka vanaisadest, andmata mulle järelemõtlemisaega ja puiklemisvõimalust. Tunnistan ausalt, et ma olin tol hetkel, kaamerate all, jah-sõna andmise pärast vihane. Mitte üksnes iseenda, aga ka selle vandenõu peale – mu sõber palus Hanneselt see jah-sõna kindlasti kätte saada.

Mitte keegi ... mitte keegi ei tea, mida ma möödunud aastal oma hinges ja vaimus pidin läbi elama, kuulates sadu tunde lugusid sõdadest, surmast, hävingust, kaotustest ... nähes memmede pisaraid ja nende valu ning sedasama oma südames tundes. Mainimata tööd intervjueerijana: 100 inimest pildistades, fotosid töödeldes ja pärast need lood ka kirja pannes. Ma olin viimseni läbi.

Nüüd olen ma uuesti sel teekonnal, vaiba alttõmbamise tõttu. Olen süüdistamises ja teadlikus ohvrirollis – täna ma tahan seal olla.

Mulle on lohutavalt öeldud, et ega sa ju pidanud seda raamatut KOHE kirjutama hakkama, võinuksid ju oodata paar aastat või isegi viis. Kahjuks ei oska ma niimoodi, kohustus kuklas, rahulikult, jalad seinal, lõõgastuda ja aja kulgu jälgida. Olulisim asi, mida mamma mulle õpetas, on lubadustest kinni pidamine ja seda mu lähedased, kes seda lubadust nõudsid, ka teadsid.

Täna vestlesin chatis sõbraga, kes selles vandenõus osales, ja kui ütlesin, et mul pole pikalt aega kirjutada, sest pean kohe Põlvamaale sõitma, vastas ta: „Tubli!“ TUBLI! Kui tühi sõnakõlks, milles pole tuge ega märkamist. Kogu see viha, mis oli minusse saatest alates tiksuma jäänud, vallandus hetkega.

Ärge öelge inimesele, kes töötab üle, kes pressib oma energiast viimast, et ta on tubli. Ärge kiitke kolleegi, kes jääb ületunde tegema, et ta on tubli. Ärge kiitke tagant elu raiskamist tööle, kui olulisemad asjad – pere, armastus, olemine, puhkamine – vajuvad tagaplaanile.

Kiitke inimest, kes leiab lihtsuses ilu, kes on õnnelik, kes oskab märgata asfaldil vedelevaid kivikesi.

Me õpetame lastele, et kui nad koristavad, kraamivad, õpivad, on nad tublid. Kui nad aga justkui midagi ei tee, siis meil pole põhjust tähelepanu pöörata asjaolule, et nad oskavad olla kohal OLEMASOLEMISES. Nii me kasvamegi üles tormama nagu hullud tunnustuse, töötamise nimel, et saada silt TUBLI. Alles siis oleme väärt paid ja armastust, kui me midagi TEEME.

Kes vanematest aga kiidab last, kes vahib pilvi või pläkerdab seinad täis, sest ta lihtsalt tahtis näha, kuidas värvid tema käes kulgevad? Ära unele! Ära pläkerda! Sa pead järgima protokolli ja tegema TÖÖD, siis oled sa tubli!

Kui kõrini mul on täna tubli olemisest! Kui väga ma praegusel hetkel seda vihkan! Kui väga ma tahaksin olla mittetubli ... Istuda sel nädalavahetusel murul päikese käes, lugeda raamatut, panna pea kellegi sülle, kes teab, et minu laisklemine ongi tubli-olemine, sest selleks pean ma pingutama. Ma oskan juba rabada, aga ma ei tea enam, mida tähendab puhkamine.

Kirjutan ka selle raamatu valmis suure armastuse ja austusega, kuid ka hambad ristis läbi raskuste pressides, teades, et ma suudan, ja vajutan viimase tulise punkti vanavanemate lugudele.

Kui vaja, siis nutan natuke veel ... aga ma jõuan ja saan küll! Ka armastusega natuke vihates ja võib-olla järgmisel aastal ka andeks andes. Endiselt ... tohutult mitte-tubli olles.

(Lisamärkus aastal 2021. Tagantjärele vaadates oli see periood minu hinge ligi kaheksakuulise pimeda öö alguses. Kes soovib, võib kasutada ka sõna „depressioon“. Depressioon tähendabki allasurumist, ja vaimses mõttes loomulikkuse alla surumist. Minu loomulikkus olnuks järgida vastumeelsust ja mitte selle raamatuga tollel hetkel algust teha. Järgides „tubli“ rolli, keerasin selja oma loomulikule tundele, mistõttu ka see sõnakõlks „tubli“ tohutult haavas. Olin keeranud selja iseendale, et täita lubadust.

Juba kolm kuud hiljem olingi jõuetult, emotsioonitult, tundetult diivanil ega olnud võimeline üldse midagi tegema, isegi mitte juukseid kammima. Kui mõistus ei öelnud õigel ajal „ei“, ütleb seda lõpuks keha.

Pärast kuudepikkust eneselubamist, vegeteerimist jõudsin lõpuks seisundisse, kus mul oli võimalik seda raamatut teha juba entusiasmi ja loomulikkusega. Nii valmiski „Eesti vanaisade lood ja salatarkused“ hoopis teistsugune kui oli vanaemade-raamat.)

Tekst: Pamela Maran