Võta vastu kõik, kes sa oled

Võta vastu kõik, kes sa oled. Võta vastu kõik, mis teised on.

Ma mäletan, et kui alles alustasin joogatundide andmist, siis ma ei saanud aru, miks inimesed pidevalt nihelevad, kuigi ma olin just öelnud, et nüüd seisame minuti ja keskendume. Isegi üht minutit ei saa siis liikumatult olla!!!

Ajapikku mõistsin, et inimesed pole suutelised liikumatult olema, kui lihtne see ka minu jaoks ei tundunud. Nad ei suuda seda teha, kui meeltes on torm.

Neil on õigus vihastuda õpetaja peale selle pärast, et nad ei saa hakkama. Neil on õigus rullida matt keset tundi kokku ja vihaselt minema marssida. Sest küsimus pole minus, vaid selles, et nad ei suuda oma frustratsiooni valada mujale kui antud hetkesse.

Mida rohkem ma sain aru, et inimestel on õigus olla nõrk, neil on õigus teha vigu ja see pole seotud minuga, seda rohkem hakkasin ma aktsepteerima ka oma vigu. Ma sain aru, et ükski inimene ei saa olla kuskil teises kohas kui selles, kus ta parajasti on. Ja mina ei saa samuti olla parem kui see, kes ma praegu olen.

Kui inimesed suitsetavad, joovad, söövad liha, pidutsevad terve nädalavahetuse, peavad joogat uhhuuks, siis neil on selleks õigus ja see on okei. Nad on täpselt seal, kus nad peavad olema, ja minu hukkamõist ei muuda midagi.

Samamoodi aktsepteeri sina ennast, kui sa suitsetad, kummutad klaase, sööd liha, vihastud, karjud, solvud jne. Sa ei saa olla kuidagi teisiti kui see, kes sa praegu oled. Süütunne on hullemgi veel kui vääriti käitumine.

Suitsetamine võib olla kaunis, kui oled igas mahvis kohal, ühegi mõtteta, lihtsalt olemises ja asetad suurima pühalikkusega koni prügikasti. See võib olla ilusam kui see, kes tuleb sulle vihaselt moraali lugema, et sa hävitad oma tervist.

Iga mu õpilane on oodatud tundi just sellisena, nagu ta on. Niisama niheleva, ebatäiusliku lihasööja või klubimutina, kes ta parasjagu on. Mida rohkem ma suudan vastu võtta inimesi nii, nagu nad on, seda enam võtan ma vastu iseennast, nagu ma olen.

Sest siis, kui ma lepin sellega, et olen üliemotsionaalne, vehin kätega žestikuleerides, kui jutustan lugusid; vihastun autojuhtide peale, kes suunda ei näita ja pärast naeran selle peale; muutun tigedaks, kui laps 25 minutit järjest väänleb ussikesena põrandal, sest ta ei taha lugeda; ärritun, kui tunniplaanis on segadus; tunnen süüd, et ma ärritusin ... mida enam ma lepin ja võtan vastu, et ma olen üks pöörane tulehark, kes keeb emotsioonides üle, aga püüab endiselt igas hetkes parem olla – seda enam see kõik kaob ... Kaovad emotsioonid, kaovad püüdlused.

Kõik, kes tulevad moraali lugema, et sa peaksid olema selline ja ei tohiks teha seda või teist, on suurimad vägivallatsejad üldse. Nad keelavad sul olla loomulik.

Inimesed ei muutu mitte selle pärast, et nad ei taha, vaid seetõttu, et neid saadab pidev süütunne oma vigade pärast ja teiste koputamine nende vigadele (sest see aitab teisi end ise oma vigades hästi tunda). Süütunne sunnib tammuma nõiaringis.

Ainult siis, kui me lepime, et me oleme sellised, nagu me oleme, kõigi oma vigadega, sünnib lahtilaskmine pahedest. Muutus toimub leppimises.

Mina olen leppinud sellega, et olen tihti üks talumatu orikas, sest ma ei saa olla keegi teine või jumalikum kui see, mis ma antud hetkel olen.

Ja seetõttu ma lepin ka kõigi teistega, kes on täpselt sama talumatud- või pisut vähem- orikad, kes te antud hetkel olete. Niisama armastusväärsed oma vigades nagu minagi.

Tekst: Pamela Maran