Lugesin üht kommentaari ja miskipärast see torkas: „Miks peab nii õel olema?“ Ühest küljest hammustasin kohe läbi, et tegemist on inimese kilbiga eheduse varjamiseks, aga samas sain aru, et pean pilgu hoopis endasse pöörama, et MIKS see MIND torkas.
Kui taipamised on midagi õpetanud, siis seda, et KÕIK väline viitab millelegi MINU sees.
Hakkasin siis mõtisklema ja sain aru, et kommentaar vajutas minu suurele kontrollivajadusele.
„Aga ma ju ei püüa inimesi kontrollida, vaid vastupidi – püüan kõik ise ära teha ja mitte tüli tekitada!“ vaidles ego vastu.
Vajusin veel sügavamasse mõttesse.
Taipasin siis, et minu alandlikkus oli varjatud kontrolliiha. Iga kord, kui ma ütlesin „Pole vaja, ma saan hakkama. Ma teen selle ise pärast ära!“, uskus ego, et ta ei taha teha teisele tüli, ei taha teiselt võtta ja võlgu jääda. Seeläbi tahtis ego alati anda ja luua tunnet, et ma olen HEA, ma olen see, kes ANNAB. Ma olen see, kes ei tee tüli.
Kuid ego kihid on veel kavalamad ja põimunud, nii et selle all jäi märkamata iha vastu saada. „Kui ma olen NII hea, andev ja mitte midagi vastu ootav, siis on selge, et ma olen väga armastusväärne inimene.“ = Ma ei võta praegu, et saada pärast.
„Ei, pole vaja, ma saan ise ka,“ kihi all kumises: „Tegelikult mulle meeldib, kui sa mind aitad. Ma tegelikult tahaksin, et sa mind aitaksid.“ Aga ego ei paindunud ega väändunud alandlikuks, sest tema jaoks oli see kerjamine, võlgu jäämine. Öeldes „ei“, soovisin „jaa“. Aga ma tahtsin näida hakkamasaav, mitte tülitegija – lihtne. Tahtsin NÄIDA armastusväärne.
Ja selles peitubki kontroll teise inimese üle. Manipulatsioon. Hea inimese mängimine, tegeliku sooviga saada. Sooviga, et teine ikkagi käiks hirmsasti peale oma abipakkumisega või teeks suisa vastu tahtmist ära, sest siis ta näitab, et ta TEGELIKULT KA armastab. Et ta ise selle „ei“ all „jaa-d“ näeks. Ja kui ei näe, siis varem või hiljem tekib konflikt, kus sa päriselt tunned, et ma olen NII PALJU andnud, aga nii vähe vastu saanud.
Mul oli kaaslane, kes ütles kord: „Ütle siis otse, mida sa tahad.“ Tema jaoks oli kõik selge läbi otseste soovide. Ta ei saanud aru alltekstidest ega sundinud oma headust peale. Kui ei taha, siis ei taha. Kõik. The end of story. Aga tal oli õigus. Kui ma ütlesin „pole vaja“, ütlesin ma „pole vaja“ ka tema armastusele. Minu alandlikkus ja iseseisvus olid kattevari kerjusele, kes ootas. Ja see on võltsalandlikkus.
Kuna ma olen terve elu kerjusena alandunud, siis ma alles praegu õpin jäägitut alandlikkust. Seda pärisalandlikkust. Seda: „Ma tegelikult tahaksin küll, et sa seda teeksid, aga mul on raske seda öelda, sest ma tunnen, justkui teeksin tüli. Ma tegelikult olen tänulik sinu headuse eest ja mul on hea meel sellest, mida sa teed. Mul tegelikult on küll sind ja su abi vaja.“
Sest alles siis, kui sa alandud ja lased endale anda, suudad sa vastu anda armastuses ja tänutundes, mitte enam mängides teri loopivat kuningat, kes sisimas kerjab vastuseks truudust.
Ja siis, kui kaks inimest langetavad teineteise ees pea päris alandlikkuses, sünnib aus ja ehe armastus.
Teiseks õppisin ka olema tänulik inimestele, kes justkui „torkavad“, kuid tegelikult juhatavad meid tõele lähemale. Teekond tõeni on väga lühike – see on tee iseendasse. Kuni me püüame haarata neid kaugustes torkavaid teeviitasid, läheb igavik, et valguseni jõuda.
Äge ... Ma olen nii tänulik torkajatele ja möödunud kogemustele, mis nüüd mulle taipamisrõõme toovad ... Ilus!
Tekst: Pamela Maran
ความคิดเห็น