Mida rohkem ma kirjutan, seda enam kultiveerin ma kontseptsioone sellest, kuidas justkui PEAKS ja kuidas EI PEA.
KÕIK, mida keegi kirjutab või mille kohta loengut peab, on kõigest kontseptsioon, müra, millega meelt täita. KÕIK.
Tõele lähemale jõudmiseks on meil vaja hoopis meelt tühjendada ja seda teha on seda raskem, mida rohkem oleme täitnud oma meelt „õige“ ja „valega“, ideede ja teooriatega.
KÕIK sõnades väljendatav tuleb egost ja tõde on ka see, et pole ühtegi AINUST ja ÕIGET teed.
Mida enam aeg edasi rullub, seda enam näen ma oma vanade kontseptsioonide lagunemist, mis kinnitab tõsiasja, et vähem kirjutamist on parem. Sest inimesed kipuvad jääma kinni vanadesse teadmistesse ja nii on areng vaevalisem. Ilmselt on mõne aasta pärast enamik selle raamatu kontseptsioonidest minu jaoks lagunenud. Hirmsalt põnev.
Täna taipasin ühe olulise tõekspidamise lagunemist ja see oli minu jaoks ilus taipamine.
Olen ise sellest palju kirjutanud ja näen teistelgi „gurudel“ tekste, kuidas väline maailm viitab meie sisemusele ja alati tuleb pöörata pilk endasse, et leida sealt pimenurgad, mis panevad meid süüdlasi otsima.
„Vaata endasse! Vastused on vaid sinu enda sees! Keegi väljastpoolt pole süüdi, ainult sina ise!“
Selle tugeva tõekspidamisega on väga lihtne langeda enesesüüdistusse või lõpmatusse enesessekaevumisse, probleemide otsimisse endast. Sisult on tegemist taas ühe müüri ladumise tehnikaga, kuidas olla iseseisev, sõltumatu indiviid, kes suudab ISE hakkama saada, ISE oma probleeme lahendada.
Taipasin, et tegelikult on võimalik, et keegi, kes meid armastab, saab meil aidata seda samuti teha. Kui me ei võta teist inimest üksnes peegli või viidana, vaid armastusena, keda me lubame endasse jäägitult ja täies usalduses, võib ka teisest inimesest saada meie tervendaja, meie pimenurkade valgustaja. Ja mitte seetõttu, et me seda ootasime ja temalt palusime, vaid seetõttu, et me lubasime teist endasse.
Et tegelikult me ei pea ju kogu aeg iseendas otsima ja kaevuma, ISE ennast parandama, vaid keegi teine võib seda samuti teha. Ja see teine ilmub siis, kui me oleme lõpetanud näpuga näitamise väljapoole; kui me olemegi kaevunud iseendasse ja oma vastutusse ... siis saab ilmuda see, kes tõstab väljastpoolt sissepoole pöördunud pilgu kõiksusele, armastusele.
See arusaamine õpetas mulle midagi olulist. Et ma ei korrutaks enam inimestele, et vaadaku, mida nende valud nende sisemaailmast räägivad ... vaid ma võin neile öelda, et nende valud on head ja ilusad, nemad on head ja ilusad ning kogu oma paketiga armastusväärsed.
Et me ei jääks kogu aeg otsima ja kaevama, vaid hakkaksime lihtsalt armastama seda, mis juba on.
Armastama endas seda, mis on, ja teistes samamoodi. Et siis saaks ka meist see tüüp, kes seob haavad sellel, kellel on valus, ja ei palu pöörata väsinud silmade pilku endasse.
Et meist saakski armastus.
Ma olen nii tänulik selle arusaamise eest.
Ma olen tänulik selle eest, et on inimesi, kes mind on armastanud mind minu vigades ja puudustes ning öelnud: „Sa ei pea muutuma. Sa võid olla kõik, mis sa oled.“
Tänu sellisele armastusele armastan ka mina veel rohkem.
Sa ei pea muutuma ega otsima, oma mustreid lõhkuma, end ümber programmeerima. Sa võid olla kõik, mis sa oled.
Sa juba oled armastusväärne.
Sa oled kõik, mis vaja.
Sa oled täiuslik.
Aitäh, et sa ilmale tulid.
Tekst: Pamela Maran
Kommentare