Kui sa oled kursis sõnadega: lapsepõlvetraumad, mustrid, programmid, hinnanguteta elu, ego kaitse, siis see on midagi sulle. Ehk kuidas spirituaalsed teooriad muutuvad lõksuks.
Vaimses maailmas on pea, et nõrkemiseni nämmutatud, kuidas olla tõeliselt kaastundlik inimene. Näen underground süvaspiritualistide gruppides, kuidas vaieldakse selle üle, et ei tohi hinnanguid jagada – täpselt samaaegselt hinnangute jagamisele hinnanguid jagades. Või mõistmise teooria, kus sa peaksid mõistma teise inimese valu – vihast värisedes tuututakse mingit juttu mõistmisest ja kaastundest, aru saamata, et omaenda valu ja viha on jäänud kaastundeta, samamoodi nagu ka selle oma, kellele karjutakse: MA MÕISTAN SIND!! Sest noh… TEOREETILISELT sa ju tead, et „spirituaalne“ inimene on see, kes mõistab. Sa oled lugenud artikleid kaastundest, mõistmisest, kuulamisest ning püüad neid enesest välja vägistada, aga tõde on see, mis sinu sees päriselt toimub – ja see on mõistmatus. Kuid seda ei suuda sa vastu võtta, sest see ju pole „spirituaalne“.
Ja kui sa teisel hetkel jagad hinnanguid vasakule ja paremale, siis üks osa sinust mõistab seda hukka, sest sa ju tead, et ainult hinnangutevaba elu on „spirituaalne“.
Ning iga kord, kui sa ärritud, mõtled sa minevikutraumadele, lapsepõlvele ja sellele, kuidas sind „valesti“ kasvatati ja kuidas nüüd ise olla sellest „parem ja õigem“, kuidas „mustrit muuta“.
Ja ego on rumal ning tuleb ületada, saamata aru, et see, kes tahab ego ületada on ego ise. See, kes tahab saada paremaks inimeseks, on ego, mis tahab iseennast välja lülitada, aru saamata, et selle lülitamisega lülitab ta end veel kõvemini sisse.
Sa mõtled oma „varjudele“, visualiseerid, manifesteerid, „tegeled“ probleemidega, ning samal ajal su meel atrofeerub, sest ta on täis teooriaid ning ta on mehaanilises tärnikeste täitmises, ära lõigatuna südamest ehk tegelikkusest.
Ma ütlen loengutes tihti, et kahtle minu sõnades, mõtle kaasa ja vaidle vastu, et su meel jääks värskeks, fluiidseks, voolavaks. Et sa ei võtaks vastu uut teooriat, millega elust tuima näoga läbi raiuda.
„Ahah, ma olen jälle oma mustris kinni, ah persse küll! Ah, persse, ma jagasin sellele nüüd hinnangut ka veel. Mis ma tegema pidin? Ahah, kirjutama üles 3 lauset, kuidas end maha rahustada.“ Selline mõtlemine on tehislik, surnud ja suretatud teooriatest.
„Oi, ma näen ebaõiglust! Minus on nii suur kaastunne, ma tõttan appi! Oh, sa vaene kannataja, las ma puistan su üle oma headusega. Ja kus on see, kes sulle valu põhjustas? Noh, ma usun, et sinu maailmas on selline käitumine okei, ma küll ei teeks KUNAGI seda sama, aga ma mõistan, et su traumad on muutnud sind kurjategijaks ning ma saadan sulle ka headust (sa kuradi persevest!!). HEADUST SULLE!!!“
Kui surnud on selline meel, milles pole ehtsust, vaid teooriatest tuimastatud kaitse, mis ärkas omaenda valu peale, sest ohvrit „päästes“ püüame päästa ennast.
Mida enam sa loed neid sõnu, teoreetilisi raamatuid, käid mööda koolitusi – seda tihkemaks muutub teoreetiline mõistus, mis kõike põhjendab, selgitab, kuid samal ajal tegelikkusest kaugemaks jääb.
Tõde on selles, mida sa päriselt tunned. Tõde on see, et sa võid hukka mõista – ole lihtsalt ärkvel, kui sa seda teed. Tõde on selles, et kui sa vihastud, siis sa võid vihastuda – ole lihtsalt ärkvel, kui sa seda teed. Tõde on selles, et kui sa hakkad spirituaalset jura välja ajama, et mitte olla kontaktis oma tegeliku valuga, siis sa võid seda teha – ole lihtsalt ärkvel, kui sa seda teed.
Tõde on selles, et palvel raskel hetkel, kui sa südamest soovid vabanemist kannatustest, võib olla rohkem jõudu kui 30päevase manifesteerimiskoolituse lõpus tärnikese pärast tehtud soovil paremat töökohta leida.
Tõde on selles, et südamest tulnud „aitähil!“ või „elagul!“ võib olla rohkem jõudu kui „namastel“ või „ahol“.
Ärkvel olemine tähendab sinus peituvat jälgijat, kes vaatleb su mõistusesse istutatud traumade avaldumist, taandumist, kaitsemehhanismide avaldumist, taandumist, teoreetiliste lausete-sõnade pildumist… kõike seda, mis sinus on inimlik. Kõike seda, mis on mehaaniline, õpitud – kõike seda, mis käibki inimeseks olemise juurde ühes traumade, kordaminekute ja omandatud teadmistega. Aga ainult see osa, mis seda jälgib, võimaldab sul olla päriselt ELUS, voolav ja kasvav olend. Ja see, kes jälgib, lubab sul olla kõik, kes sa oled igal ajahetkel. Ole temaga üks – ole see, kes lubab sul olla kõik, kes sa oled igal ajahetkel.
Kui sa hingad, siis hinga.
Kui oled vihane, ole vihane.
Kui oled kurb, siis ole kurb.
SEE ongi kogu spirituaalsus.
Lõppu üks zen-lugu.
Õpipoisid võistlesid, kelle meister on vägevam. Üks poiss ütles, et tema meister võib vee veiniks teha. Teine suurustles, et tema meister võib isegi vee peal kõndida. Kolmas teatas, et tema meister võib õhus hõljuda. Ainult üks poiss vaikis ja kuulas seda kõike pealt. Lõpuks küsisid teised talt, et noh, mida sinu meister siis ka teha suudab. Noormees vastas: "Kui minu meister sööb, siis ta sööb."
Nii õige, aitäh! Näen seda sama iseenese soovimatu osa maha surumist ja selle läbi selle olematuks muutumisse uskumist ka laiemal ühiskondlikul tasandil - mulle näib, et kogu Ukraina sõja ümber keerlev lugu on sellest. Wannabe-läänest, kus ollakse veendunud, et niimoodi meie maailmas küll ei tehta ju versus Putin, kes lihtsalt teebki. Ja seal vahel Zelenskõi ukrainlaste eesotsas - nemad on hetkel need, kes söövad, kui nad söövad.