Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada.
Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades.
Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on?
1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine.
Selle võimalik kujundaja – lapse süüdistamine ja karistamine äparduste eest.
Laps saab sõnumi: sa tegid valesti; juhuseid ei ole – sa vastutad õnnetuse eest täielikult ja sa oleksid pidanud seda ära hoidma; sa saaksid paremini, aga sa ei teinud seda, sest sa oled ebatäiuslik jne.
Panen selle mehhanismi käivitumist tähele, kui ma näiteks kuhugi hilinen. Vabandan inimese ees korduvalt ja korduvalt, selgitan detailselt ja põhjalikult, miks ma ikkagi hilinesin. Mu ärevuse jaoks ei piisa sellest: „vabandust, et hilinesin!“. Seal peab olema: „Mul tõesti nii kahju, et sa pidid ootama. Ma tulin küll õigel ajal välja, aga siis avastasin, et auto on lumest rookimata. Vähe sellest – klaasid olid nii jääs ja aeg küll tiksus, aga jää ei sulanud ega sulanud, kraapisin oma vana lolli harjaga, mis ammu enam ei toimi. Siis ei läinud kodus automaatne värav lahti – pidin neid käsitsi kangutama hakkama. Ning loomulikult oli liiklus täis aeglaseid sõidukeid. No kogu universum jooksis korraga kokku! Aga oih, ma nüüd jäin pikalt selgitama {metavabandamine}. Ühesõnaga vabandust, et jäin hiljaks.“
Siin on lisaks ka kõrvalharu – viha ja ärritumine, mis on samuti seotud sellega, et „see pole ju minu süü ja ma saan jälle ebaõiglaselt pahandada“ (seda me küll ei teadvusta, et enam ei ole see ema, kes meiega pahandab, vaid meie ise või illusioonis see inimene, keda me ENDA arvates alt veame). Seda valame välja neile, kes eelmise näite puhul liikluses ees töllerdavad või keegi, kes meiega lobisedes meid kinni hoidma jäi. Või laps, kel tuli kõige kiiremal hetkel jonnituju peale.
„See pole ju minu süü!“ ütleb omaenda sisemine laps, kes tunneb hirmu potentsiaalse karistamise ees.