Olen kümmekond aastat tegelenud või kogenud päris palju spirituaalseid praktikaid ja toon siia ülevaate pea kõigist neist kogetuist. Millistesse lõksudesse võib teatud praktikatega sattuda ja millised neist on olnud parimad minu jaoks?
Ma ei ole leidnud, et oleks üht praktikat, mis oleks VOT JUST SEE. Ning ilmselt seda ei eksisteerigi, sest muidu kõik praktiseeriksid seda üht ja oleksid juba vabanenud.
Nagu targemad on öelnud – teid mäe tippu on tuhandeid, aga sihtkoht on ikka üks ja sama.
Jooga
Siin mõtlen ma jooga all asana-praktikat ehk pooside praktiseerimist, kuigi jooga tähendus minu jaoks on palju laiem, hõlmates filosoofiat ja palju teisi praktikaid.
Asanatega olen kokku puutunud alates lapsepõlvest ja vahelduva eduga neid praktiseerinud kogu elu. Mingil hetkel sai joogapraktikast omamoodi relv, rüü, kuigi mu usk oli selle avardavasse jõusse. Läbi joogapraktika sain oma egole head kinnitust, et ma olen osav, painduv, äge, teistest edasijõudnum. Mis siis, et mu keha on hüpermobiilne ja painduvus juba veres, sain ma seda arendada kondiväänamise tasemeni. Tundsin, et olen parem kui teised, kuna ma sain vallata oma keha meisterlikul tasemel – seega olen ma ilmselt ka üleüldse parem kui teised. See ei olnud mingi teadlik mõte, vaid alateadvustatud TUNNE. Avastasin selle tunde selge mõttena alles hiljem – siis, kui ma julgesin oma pimedaid pooli ja inimlikkust päevavalgele tuua. Aga see alateadlik tunne juhib meid siis, kui me rullime mati klassi eesotsas lahti ja tunneme, et oleme ägedad (kas siis õpetajana või tunni kõige painduvama õpilasena). Kui seda tunnet ei teadvusta, kasvatame tasapisi ego kaitsekihti, püüdes olla veel erilisemad ja ägedamad ning vahel tähendab see ka vigastusi, kui oleme keha üle limiidi sundinud.
Ma kasutan joogapraktikat vahel siiani – aga harva. Lihtsalt selleks, et tunda oma kehas paremini. Ja minus on ka see osa, mis võrdleb nende kehaliste hiigelaegadega, aga saan aru, et ma võrdlengi seetõttu, et ma oma kehalist kõrgvormi pidasin omaenda suurepärasuse indikaatoriks. Ning ebateadlikkus toonastes aegades on see, mis kisub mind võrdlusesse ka käesolevas hetkes, kui ma enam ei visku spagaati või kaht jalga ümber kaela venitama. Kuid ma olen teadlik nüüd, et selline mõtteprotsess on loogiline ebateadlikkuse tulemus.