Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.
top of page
bottom of page
Oh jah, olen õpetaja ja minu igapäevane eesmärk on luua oma klassis (vähemalt) rahulikku, turvalist keskkonda.
Oeh see koolide tegevusetus ja suutmatus korda luua ajab mul ka harja punaseks vahest. Minu laps õpib küll alles kolmandas klassis, kuid juba on kuulda, et klassis tekivad leerid ja nende vahel on sõda. Meie koolis paraku need leerid on enamasti eestlased vs ukrainlased/venelased. Nimelt on meil päris palju Ukraina sõjast lapsi, kes on siis pandud sõnagi eesti keelt oskamata eesti koolidesse (selle asemel et luua nt iga linnaosa peale paar sellist klassi kokku). Tunda on sallimatust, need vaesed ukraina lapsed kes ei saa aru midagi, millest tund räägib segavad tunde, lollitavad, omavaheline kiusamine (eestlased vs teised rahvused). Samuti mobiiltelefonide ohjeldamatu kasutamine vahetunnis- justkui ei või kasutada, aga õpetaja midagi teha ka ei või selles osas. Eelmine aasta oli meie klassis…
Kui ei saa keskkonda muuta, tuleb keskkonnast ära tulla... Leida uus. On erakoole, nt waldorfkool - just tundlikemate laste jaoks mu meelest parim lahendus.