Sünnitusest on möödas täpselt kaks nädalat, aga see tundub nagu kaks aastat. Vahepeal oleme kogenud kümneid erinevaid tundmuste laineid ja elanud kümneid elusid. Kohati tundub, et oleme ka kümneid aastaid vanemaks jäänud.
Ühest psühholoogia loengust meenub, et lapse sünd on lähedase surma järel üks suuremaid stressoreid elus. See pöörab KÕIK pea peale. Kuigi oleme Leopoldiga seda mõlemad varemgi kogenud, oli seekord kõik ometi nagu uus.
Esimesed päevad jõllitasime Nööbikest mõlemad tundide viisi, sest järsku oli meie elus uus inimene, kelle eksistentsi teadsime vaid abstraktsel tasandil. Õppisime Teda tundma.
Päevad mööduvad ajaliste nihetega siiski samas rütmis – söötmine, mähkmevahetus, kussutamine, söötmine, mähkmevahetus, kussutamine.
Minul läksid silmad märjaks seda lugedes. Tuli endale meelde kogu see valu, mille ma kaks korda mõlema lapse puhul alla surusin ja hammaste kriginal kuidagi vastu pidasin. Meeletult keeruline aeg oli. Ja ma ausalt öeldes armastan sind selle eest, et sa neid nii keerulisi asju välja kirjutad. Tunnen, see ravib mind ka! <3