Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile!
Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.
Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahulikuks, panna paika piirid, ning lahkuda sirge seljaga.
Mnjah … Kirjade järgi on see tõesti nii lihtne.
Aga tegelikkuses on kannatav pool kadunud emotsioonidesse, püüdes paaniliselt selgeks teha, et tal on valus, kui nartsissist üritab rahulikult selgeks teha, et „kannataja“ on tegelikult probleemi põhjus.
„Sa tõmbad alati üle!“
„Sa ei näe üldse selget pilti!“
„Sa näed kõike ainult oma mätta otsast!“
„Tule siis rääkima, kui sa oled maha rahunenud.“
„Mul on nii kõrini su lõpututest probleemidest.“
„Hakkab jälle pihta …“
„Kas sa ei mõtle, et asi on hoopis sinus, kui sul on kogu aeg probleemid?“
„Mina olen ju rahulik – sina tõmbled!“
Jne.
Mida enam nartsissist püüab oma kaaslasele selgeks teha, et teise tunded on mõttetud, seda hüsteerilisemaks muutub kannataja. Ning tüli muudkui eskaleerub.
Seejuures on kannatajal keeruline „rahulikult piiri seada“, mida terapeudid soovitavad, sest kannataja nupud on punases (nupud „sina ei loe!“, „ma ei hooli sinust“, „sinu tunded ei ole õiged“). Kannataja on kadunud emotsioonidesse, sest emotsionaalsel tasandil käib võitlus sõna otseses mõttes elu eest. Õiguse eest selles ilmas elada, kui nartsissist on märgiks sellest, et neid õiguseid ei ole.
Mida siis teha?