Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“
Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.
Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.
Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas ta palus tankla töötajalt abi kadunud ehte otsimisel ja pärast tundis suurt süüd, et ta oli „tüli teinud“.
Miks on raske headust vastu võtta?
Miks ma ei tahtnud neid tosse? Ega mul neid otseselt vaja olnudki, aga oleks see olnud ükskõik, mis vajaliku või ihaldusväärse asja ostmine, oleks mu vastus ikka olnud: „Ah, mis sa ikka tüli teed. Pole tarvis!“