Haigestusin alles nüüd esimest korda nende paaniliste aastate jooksul koroonasse ja seda sobilikult enne jõule. Esimene päev oli palavikuline ja liigesvalusid täis, kuid edasi kulgesid päevad mulle tüüpilises nohus, mida ma kogen mitu korda aastas. Lisaks ka tohutu väsimus ja magamine.
Ma olen väga püüdnud oma aina paisuvat kehakaalu kompenseerida trenni tegemisega, siis esimeste raseduskuude iiveldused ja sellised külmetamised on järjepidevusse korralikud sälgud löönud. Tunnen end pisut paremini ja jälle olen pauhti millegagi pikali.
See pani mind mõtisklema vana hea teema üle, et millal oleks tarvis end sundida ja millal tuleks lubada endal olla selles, mis on. Mitte, et ma reaalselt kaalun ühe või teise vahet. Ma olen ammu kaldunud selle viimase poole, aga märkan ikka seda vana häält õla peal, kes ütleb, et äkki ikka oleks tarvis täna end liigutada; äkki ikka peaks ROHKEM pingutama. Ma ei lase sellel häälel ennast väga segada, aga ma tean, kui palju stressi see hääl võib tekitada, kui teda uskuma jääda.
No need viimased lõigud, kuidas varem oli saavutamine nii tähtis ja ka nauditav, kuid nüüd võib mõnuga sihitu limapallina vedeleda.. :D 100% minu kogemus! Ja kui tuleb tunne, küll saab tehtud. Mõnus vabalangemine
Hei! Hea lugemine, toetab mind igati!
Helifailid on suurepärased, kõike ei ole julgend veel proovida, olen algaja. Jalutaja meditatsioon võiks pikem olla!
Toredat ootust!