Olen viimasel ajal üsna palju hinnanguid saanud võõrastelt, kuidas ma oma elu elama peaksin ning see on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ka mina olen teistele jaganud hinnanguid, kuidas nad elama peaksid. Samas olen ma üha rohkem aru saamas, et igaüks peab elama täpselt nii, nagu ta elab, ja minu ettekirjutused tulevad ainult ühest kohast – mõistmise puudumisest.
Mõni aeg tagasi kurtis sõbranna mulle muret, mis minu ülipädeval (nutumärkides) hinnangul tuli tema enda valedest otsustest. Minu esimene reaktsioon oli sisimas „no kuule, puupea, sa ise oled selle kõik endale põhjustanud!“, aga siis ma peatusin enne selle väljendamist. Ma sain aru, et tal on raske ja minu kommentaar ei tee seda talle kergemaks. Lisaks ei oska ta nagunii teha teisiti kui seda, mida ta senini on nagunii teinud. Selle asemel ma ütlesin talle, et mul on kahju.