Ma ei armasta seksuaalsuse teemal eriti kirjutada, kuigi mulle meeldib neid teemasid arutada oma kaaslasega ja samuti ka neist lugeda. Kuid olen aru saanud, et ega massiliselt meeldi teistelgi neist teemadest kirjutada, kuigi samas lugeda tahetakse. Hea küll, võtan siis julguse kokku ja kirjutan asjadest, mis on mind aidanud ja mida olen pidanud läbi praktika ja raskuste ise avastama. Äkki siis kellelgi teisel jääb see raskuste osa vahele ning saab kohe rakendama hakata.
Seda teavad vast kõik, et füüsiline lähedus on pärast laste sündi väga habras teema. Paljude naiste jaoks muutub see hapraks juba raseduse ajal. Kas ei taheta väga seksida, põdedes oma kasvava kaalu või lapse heaolu pärast või on lihtsalt hormoonid muutunud. Või siis just tahetakse veel rohkem seksida, et pälvida kaaslase armastust ebakindlas uues kehas, ning just kaaslane ei taha, kes põeb oma põdemisi. Veab, kui elu jätkub raseduse ajal mõlema poole jaoks samamoodi.
Pärast sünnitust on olukord palju keerulisem. Pärast sünnitust ei soovita arstid kuus–kaheksa nädalat astuda vahekorda, sest emakas on taldrikusuurune haav, mis vajab paranemist, rääkimata võimalikest rebenditest tupes, häbemel, lahklihas vm. Ka siis mängivad tohutut suurt rolli hormoonid, aga lisaks magamata ööd, uue olukorraga harjumine jne.
Need on vaid mõned loetud kaikad, mis tasapisi paarisuhet proovile panevad. Mitmete põhjuste seas sattusime ka ise kaaslasega kaugenemisse, kuid oli ka põhjuseid, millele me päris täpselt jälile ei jõudnudki.
Lapse saamine on ka mehe jaoks tohutu suur elumuutus, mis äratab vanu ja uusi hirme ning füüsiline lähedus vajab eelkõige mõlemapoolsed turvatunnet. Kui keha on stressis, siis soo jätkamine on organismi jaoks viimane koht, kuhu energiat saata. Paradoks on samas ka see, et mida kaugemaks jääb paar, seda rohkem on stressi ja mida rohkem on stressi, seda vähem on jaksu läheduseks ja mida vähem on lähedust, seda kaugemaks jääb paar veelgi.