Tallinki reklaamis kõlab statistika, et 90% eestlastest soovib, et me ütleks rohkem „ma armastan sind“.
Ma elan vist teises dimensioonis, sest ka kõige raskemates suhetes, ei puudunud „ma armastan sind“ mitte ühestki päevast.
Ka Leopoldiga ütleme seda iga päev korduvalt ja korduvalt ning ma hakkasin selle üle mõtlema.
Millal ma seda ütlen? Siis, kui minu sees on see tunne, kui väga ma teist enda kõrval hindan ja temast hoolin. Teate ju küll seda tunnet, kui südames ajab armastus üle ääre, et ta tuleb sõnadega suust välja: „Ma armastan sind!“.
Vahel on selles soovi, et teine seda ütleks, sest kuidas ta ikka vastamata jätab, kui sa oled seda öelnud.
Olen avastanud, et ma „armastan sind“ omab omajagu varjatud isekust. Seda: „vaata, kuidas ma sind hindan!“, „vaata, kuidas ma hoolin!“, „pane tähele, mis minu sees toimub – seal on armastuse tunne SINU vastu!“. Ja me ei saa öelda, et see on täiesti isetu ja tingimusteta. Kui ta oleks selline, siis ei oleks ju vaja neid sõnu väljagi öelda. Kui oleks täielik kindlustunne, et teine teab sõnadetagi meie armastuse suurust, siis meil pole vaja seda öelda. Piisaks ju selle tundmisestki.
Comments