Kuna sünnitähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud, oleme Leopoldiga lõpuks suurpäevaks valmistuma hakanud. Juba üsna algusest peale soovisin osaleda hüpnosünnituse kursusel. Kuigi olen aastaid praktiseerinud hüpnoosi ja meditatsiooni, sh ekstreemoludes, huvitas mind info just sünnituse erinevatest etappidest ning kuidas selleks vaimus valmis olla. Ning muidugi ka potentsiaal, et Leopold selle kõigega end kurssi viib.
Olime kuni 24. rasedusnädalani tegelikult ootel, sest platsenta asetses emakakaelal ehk siis naturaalne sünnitus poleks olnud võimalik. Kui ees oleks oodanud keiser, tundus mõttetu läbida erinevaid ettevalmistusi, kui ees ootab nagunii haigla ja lõikus.
Kui aga selgus, et platsenta nihkus halvast kohast ära, olime lõpuks raskema dilemma ees – kus siis üldse sünnitada?
See oli mulle selge, et loomulikku sünnitust ma suures haiglas ei taha. Korra ITKs kontrollis käies, ei jäänud sealsest osakonnast just sooja ja mõnusat muljet. Rääkimata sellest, et korraga on oigamas ja kannatamas palju sünnitajaid. Seega oli Tallinn ja Tartu kohe välistatud.
Välistasime ka Rakvere haigla, sest – jumal õnnistagu neid toredaid ämmaemandaid – sünnitusosakond on kole, kole, kole ja veel kord kole. Kui vaadata poliitiku pilguga, siis juriidiliselt on kõik korrektne. Kümmet erinevat värvi koridorid, linoleum ja valgustus on olemas. Aga minu jaoks on niivõrd ahistav, et enamikes ruumides puuduvad aknad. Sisuliselt lähed kuhugi karpi istuma. Vanniga sünnitustuba on kahhelplaatidest nagu 50ndate sanatoorium, mitte ühtegi akent, steriilne ja kliiniline keskkond. Palatites ratastel kanderaamid ja ma ei tahaks uskuda, et see ongi standard. Sünnitasin tütre 12,5 aastat tagasi Järvamaa haiglas ja seal olid hubased puidust voodid, igas ruumis aknad, palju loomulikku valgust ja tõepoolest hubane olemine.
Comments