Jälgisin muigega uue aasta motivatsioonikoolitajate artikleid – kuidas eesmärke seadistada; kuidas plaan aastaks paika panna; unistused, mida täita. Käisime mõned küsimused ka kaaslasega läbi, et nentida – meil ei ole midagi soovida, ihata, planeerida, sest kõik on juba väga hästi.
Ihalus eesmärkide, saavutuste järele tekib siis, kui on rahulolematus käesolevas hetkes. Kas me ei peaks siis tegelema sellega, mis meil on PRAEGU, selle asemel, et uneleda aasta otsa eesmärkidega, mida me jahtima peame?
Miks meil kaaslasega pole eesmärke, saavutamisvajadusi, on suuresti sellest, et me olevikuhetke oleme loonud enda jaoks väga-väga ilusaks. Kui tekib rahulolematus ja iha millegi parema järele, siis see on ainult sellest, millega PRAEGU vaja tegeleda. Ja kui tekivad plaanid, siis lihtsalt sellest, et meid miski PRAEGU vaimustab.
Olen uurinud, miks see käesolev hetk on inimeste jaoks niivõrd raske, et selle eest peab põgenema eesmärkidesse, plaanidesse ja unistustesse. Kõige lihtsam vastus on see, et inimesed lubavad oma ellu väga palju negatiivset ja seda paljudes eri vormides.
Kuidas luua rõõmsat olevikuhetke?