Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki.
Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis, kus ta midagi teha ei saanud.
Mina pendeldasin aga erinevate tundmuste vahel, kus helgemaks kiireks oli leppimine ning tumedamaks varjuks viha Leopoldi vastu, et ta mind sellesse kõigesse üksinda jättis. Endale teadmata tuimastasin oma tunded, et mitte keset ööd aknast välja hüpata.
Lugesin sõna otseses mõttes tunde Leopoldi tulekuni, et siis lõpuks kergelt välja hingata.
Kui ta pärast neid pikki päevi keset ööd saabus, tundsin südames tohutut kergendust. Nööbike magas mu kõrval ja Leopold suudles mind pikalt. Vahetasime paar sõna, sest kell oli kolm saamas ja vajasin und nagu hapnikku. Märkasin, et ma ei väljendanud suuremat rõõmu Leopoldi saabumisest. Märkasin, et olin pigem jahe ja osavõtmatu, kuid panin selle väsimuse arvele.