Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“.
Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine?
Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE!
Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane.
Tütar saab täna seitsmenädalaseks ja see aeg on olnud elu suuremate proovilepanekute seas.
Vaatan peeglist oma ligi 10 kilo suuremat keha. Ta ei ole küll paks, aga see ei ole MINU keha, mida ma eluaeg olen tundnud. Mu reied on jämedad ja tselluliidisemad, rinnad suured ja veresooni täis, vöökoht pehme ja voldiline. Täna on see päev, mil ma ei vaata seda võõrast keha ahastuse, vaid leppimisega. Ma tean, et ma ei saa piirata oma söömist või teha muid fanaatilisi valikuid, sest see keha peab toitma praegu üht väikest last.
Comments