Krishnamurti vestlus 1985. aasta 1. jaanuaril:
„Huvitav, mida me uue aasta all mõtleme. Kas see on aasta, mis on täiesti värske, midagi, mida pole kunagi varem juhtunud? Kui me ütleme midagi uut – kuigi me teame, et päikese all pole midagi uut –, kui räägime õnnelikust uuest aastat, kas see on tõesti meie jaoks uus aasta? Või kordub see sama vana muster ikka ja jälle? Samad vanad rituaalid, samad vanad traditsioonid, samad vanad harjumused, järjepidevus sellest, mida oleme teinud, ikka teeme ja hakkame sel aastal tegema.
Niisiis, kas on midagi uut? Kas on midagi, mis on tõesti värske, midagi, mida sa pole kunagi varem näinud? See on üsna oluline küsimus, kui soovid, mõtle kaasa – et muuta kõik meie elupäevad millekski, mida sa pole kunagi varem näinud. See tähendab aju, mis on vabanenud oma tingimustest, oma omadustest, oma eripäradest, arvamustest, hinnangutest ja veendumustest. Kas me saame selle kõik kõrvale jätta ja tõesti alustada uut aastat?
Oleks imeline, kui saaksime seda teha. Sest meie elu on üsna pinnapealne, pealiskaudne ja väga väikese tähendusega. Me oleme sündinud, –tahame või mitte–, seejärel haritud – mis võib olla ka takistuseks. Kas me saame muuta kogu oma elu suunda? Kas see on võimalik? Või oleme me igaveseks määratud elama üsna kitsast, kehva ja mõttetut elu?
Me täidame oma aju ja elu millegagi, mille mõtlemine on kokku pannud. See ei ole jutlus. Tõenäoliselt kõigis maailma kirikutes ja kõigis templites ja mujal – uus aasta jätkub sama vanaviisi, samad vanad rituaalid, pujad ja nii edasi ja nii edasi.
Kas me saame sellest kõigest loobuda ja alustada uuesti puhtalt lehelt ning vaadata seda südame ja mõistusega, mis sellest välja tuleb?“