See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.
Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutusi eelseisvaks sünnituseks. See tähendab, et ta läheb toonusesse, kõvaks, ning siis minuti möödudes pehmeneb. Baxton-Hicks kokkutõmbed meditsiini keeles. Need võivad tekkida mingite tegevuste peale, sportimisel, lapse ohtra üsasisese möllamisega vm.
Minu emakas on aga niivõrd tubli, et ta on hakanud neid kokkutõmbeid tegema alates 17. nädalast ja seda siiamaani. „Mul läheb kõvaks“ oma 20–30 korda päevas. Pole tegelikult neid siiani monitoorinud, sest kõvastumine on muutunud mu igapäevaseks osaks. See ei ole valus, vaid tugevama kokkutõmbe peale ebamugav. Need tekivad öösel magades, lindil kõndides, rahulikult pikutades, seistes – ükstapuha, millal ja kus. Mõnel korral on tekkinud järjest 5–6 kokkutõmmet ja siis olen korraks tähelepanu teravdanud, kas see jääb järele või viitab varajasele sünnitustegevusele. Kuid alati jääb see järele.
Rohkem kui 6 kokkutõmmet tunni jooksul vajaks spetsialisti poole pöördumist. Siiani pole ma seda tarvilikuks pidanud, sest igapäevane kõvastumine on saanud rutiiniks.
Küll aga oli ka selles osas meile üllatus varuks.
Üldiselt olen ma taandunud juba ammu kodusele režiimile. Enamiku aja päevast leban rahulikult, loen raamatuid, kirjutan, täidan jupikaupa tööülesandeid, kokkan 3x päevas, söön, magan, magan, vaatan filme, kaisutan Leopoldiga. Mul pole midagi stressina kuklas tiksumas, pole kokkupuuteid inimeste ja draamadega, olen õnnistatud kaaslasega, kes toob kuu ja tähed taevast alla.
Harva tuleb ette päevi, kus on rohkem tegemist ja nii ka sellel teisipäeval. Hommikul pidin varem ärkama, et minna füsioterapeudi vastuvõtule, kes mu rebenevatele kõhulihastele nõuandeid ja kinesioteipi pakkus. Pärast lõunat sõitsin bussiga Tallinna, kus ma hakkasin tolle päeva kokkutõmmetele pisut tähelepanu pöörama, sest üks neist oli isegi valulikult tugev.
Comments