Pean etteruttavalt ütlema, et ma siiski arvan, et Eestil on päris hea tasemega meditsiinisüsteem ning vaadates ameeriklasi, kes maksavad tuhandeid dollareid iga liigutuse eest, siis ei tohiks justkui üldse nuriseda. Aga ma siis nurisemise asemel kirjeldan süsteemi, kuhu ma olen viimase aasta jooksul sattunud oma paarkümmend korda ning ikka raseduse ja sellega seotud hädade tõttu.
Muudest hädadest olen kirjutanud SIIN ja SIIN, kuid nüüd on lisandunud veel üks jura, millega maadelda.
Kirjutasin, et haigestusin enne jõule covidisse, mis kulges nagu tavaline külmetus. Kuigi mul on aastas 3–4 külmetumist, kus ma kaheks nädalaks jään ninna Otrivini pritsima, et saaksin hingata, siis seekord mu ninatursed ei andnud ei kahe ega kolme nädalaga järele ning juba terendab neljanda nädala verstapost.
Raseduse ajal ei tohiks kasutada tüüpilisi ninapritse, seega sai minu uueks sõbraks Afrin. Aga nagu muude ravimite puhul ikka – üle 2 nädala neid kasutada ei tohi. Helistasin siis kahe nädala möödumisel perearstile, et mida ma nüüd siis ikkagi tegema peaks, sest nina läheb endiselt nii tursesse, et õhk sealt läbi ei liigu ja mul ei ole võimalik nina kaudu hingata. Afrin toob leevenduse kohe ja see mõjub 10–12 tundi.