Mida julgemalt ja jõulisemalt olen võtnud sõna, seda rohkem on mu postkasti potsatanud vihaseid ja kurjustavaid kirju. Ja on olnud uskumatult kihvt avastus, et mina ei ole nende kirjade adressaat.
Varem muutusin ma tohutult kaitsvaks, kui keegi mind isiklikult ründas. Minu jaoks algas sellega justkui võitlus elu eest, püüdes nii meeletult oma mõtteid põhjendada ja olla endiselt armastatud.
Kuigi eneseabiõpikud jahuvad kogu aeg, et inimese emotsioonid, reaktsioonid on seotud vaid tema endaga, siis minu jaoks jõudis see tegelik tähendus arusaamise tasandil kohale alles hiljuti. Vägagi hiljuti.
Ma sain aru, et viha on inimeste enda sees ja kui nad mulle kirjutavad, siis on see nende võimalus oma mädapunn katki pigistada. Mitte mina pole põhjus. Mina olen eikeegi teise inimese reaktsioonides.
Praegu on vihaseid reaktsioone tohutult, sest ümberringi toimuv tekitab ärevust ja hirmu. See omakorda vallandub vihahoogudes.
Olime üleeile tütrega poes ja üks naisterahvas pani omale asju kotti. Saatsin tütre ka meie läbipiiksutatud kraami kotti panema. Naine hüüatas: „AGA SIIS POLE MEIL KAKS MEETRIT VAHET!“.
Ma olin kohmetunud ja ütlesin, et me ei karda. „Mina ka ei karda,“ vastas tema. „Aga alles eile sõimati mul nägu täis, kui ma kellelgi liiga lähedal olin.“
Olen kuulnud neid juhtumeid veel, kus inimesed viimasel ajal sõimu saavad, sest keegi tuleb lähemale kui kaks meetrit.
Aga küsimus ei olnud selles naises, kes liiga lähedal oli. Küsimus oli teda sõimanus, kelle viha all peitus surmahirm ja ärevus. Kui sõimaja oleks purjus peaga koju tulnud ja vastu elektriposti kõndinud, oleks ta ka elektriposti täis sõimanud. Adressaat ei loe – loeb kirja saatja.
Inimestel on VAJA end välja elada. Inimestel on vaja oma pasaämber kellegi peale kallata.
Ja ma olen aru saanud, et küsimus ei ole meie sõnumites või tegudes, vaid inimese vajaduses viha oma süsteemist välja saada. Ja ta PEABKI saama.
Vahel olen ma nii tugev, et saata neile armastust. Nad said end välja elada ja sellega karma ring peatub. Minuga reaktsioonidejada ka lõpeb.
Inimesed VÕIVAD vihastuda. Nad tohivad seda teha. Aga MITTE KUNAGI ei lasu põhjus üheski inimeses või olukorras väljaspool neid ennast.
Täna olen ma tänulik, et olen suutnud leida järgmise rõõmu inimlikkusega leppimisest. Ja kui ma lepin teiste inimeste vihastumisega, lepin ka oma vihastumistega ... nii leiame ka armastuse taas üles.
Tekst: Pamela Maran
Comments