Kui liblikas hakkab oma kookonist, nukust, välja kooruma, peab ta selleks kõvasti vaeva nägema. Ta peab suruma oma tiibu kookonis laiali, et lükata neisse verd, et need saaksid tugevaks. Kui keegi tahab liblikat aidata ja kookoni katki teeb, siis liblikas hukkub. Kui tema tiivad ei saa läbi heitluse tugevaks, ei suuda ta kunagi lennata ja sureb.
Ühes uuringus leiti, et tugevate valuvaigistite tarvitamine aeglustab paranemist pärast südameinfarkti. Valu on paranemiseks vajalik.
Google uuris, mis on parimate töötajate saladus. Arvati, et selleks on haridus, kuid leiti hoopis, et need, kes olid elus vaimseid katsumusi üle elanud, olid edasipürgivad ja parimad oma ala spetsialistid.
Valu muudab meid tugevamaks ja aitab redelil järgmisele astmele jõuda.
Meie ellu on vaja valu, et areneda, ometi me teeme kõike, et seda vältida. Me kardame katsumusi ja ootame, et head asjad tuleksid iseenesest kätte. Motivatsioon on taevamanna, mida me ootame, kuid motivatsioon on tühi.
Motivatsioon püsib muutuvatel oludel: kaalunumbril, mis julgustab edasi minema või pidurdab seda; ilmastikuoludel, et kas minna trenni või mitte; enesetundel, mis on petlik – aah, ma olen täna väsinud, ei hakka end rohkem väsitama.
Liblikad, kes õhku tõusevad, ei oota paremat ilma, head meeleolu või sõbra toetust – Fjodor, aeg on lennata! Nad lihtsalt suruvad end läbi kannatuste kookonist välja, sest nad teavad, et peavad ellujäämiseks lendama. Neil pole valikut, on vaid ainult kindel siht – taevasse!
Millest sa unistad? Mida sa tahad elult saada? Õnne, tervist, hingerahu, armastust, paremat maja, juhtida üleilmset korporatsiooni, avada oma kohvik? Need kõik on taevas olemas ja ootavad, et sa sirutaksid oma tiibu läbi valu ja pürgiksid nende poole.
Minu teekond kannatustest arenguni algas ilmselt 2010. aasta jooksutrennides. Esimest korda elus surusin ma oma laiskvorsti keha tsüklisse, kus ma ei lasknud endal alla anda. Ma vahel nutsin vihmas, kiristasin lumetormis hambaid, põrkasin kokku ründavate koertega, kuid ma läksin teele ilmast ja enesetundest hoolimata, pea iga päev.
Kui ma enam joosta ei saanud, sai minu jaoks eneseületuseks igapäevane jooga.
Iga kord, kui sa pingutad, midagi muutub.
Ma olen kirjutanud raamatuid, avanud ja sulgenud joogastuudioid, korraldanud laagreid mitmel pool maailmas. Ma olen palju nutnud, tundnud süüd, tohutuid hirme, ohverdanud aega ja mõelnud tuhandeid kordi, et ma enam ei jaksa. Kuid ma valin valu ja raskused.
Ma valin plaanid, mis mind hirmutavad, et näha, kuidas mu armastus on suurem kui hirm.
Ma valin raskused hoolimata kõhklustest ja vabandustest (oi, mul on nii kiire periood, ma ei saa; oi, mul on kehv olla, ma ei suuda; oi, ma seda ja toda), mis mu peas tiirlevad.
Kui ma ka kukun, siis ma vähemalt püüdsin oma tiibu sirutada. Ma vähemalt hukkusin püüdlustes, mitte käegalöömises.
Kui sa mõtled, et sa suudad või ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus.
Tekst: Pamela Maran
Comentarios