Miks on nii raske oma viga tunnistada? Aga kuidas toimida siis, kui sind süüdistatakse ja üldse end süüdi ei tunne? Milline peaks olema „õige“ vabandus?
Mõtlesin nende küsimuste üle pärast viimast konflikti, mis mul isaga tekkis. See oli meie esimene konflikt vist viimase 15 aasta jooksul, kus ma sain tagasivaate oma lapsepõlve ning valgust omaenda varjukülgedele.
See vast toimiks jah, kui see üks pool jonnimist kuulama hakkaks ega toru hargile viska 😀 Kui üks pool pageb, on keeruline seda mängu edasi mängida.
Mul on sarnasest killast ema, paari varjundivahega. Kindel ühine joon on see ohvrist tita. Sain pereterapeudilt (kus üksi käin) imelise nõuande mida proovida. Ja see on olnud nii lõbus!
Muidugi kui on võimalik see inimene elust välja lülitada ima suuremate kahjudeta - ehk on nii hingele kergem.
Aga kui soovid proovida siis nõuanne oli "teie suhtes on ruumi ainult ühele titale"
Ja kui mina esimesena tita rolli võtan siis see sunnib mu ema olema täiskasvanu. Kindlasti ei toimi see lõpmatuseni aga viimased paar kuud on olnud super!
Kohe kui ta hakkab kogu vastutust mulle lükkama ja titat mängima ja jonnima - siis ma ei võta seda vanema rolli vastu, et teda õpetama ja kasvatama hakata.. vaid hakkan ise titaks. Jonnin, mossitan,…