Viibisin kolm päeva telefoni ja arvutita, iseolemises. Õige pea hakkas tekkima erinevaid arusaamisi, mida müra keskel olnuks raske kuulda. Üks neist mõtetest tekkis siis, kui sain aru, et olen valmis surema. Samal ajal olen aga valmis ka edasi elama. Vahet pole, kumb tuleb.
Olen jälginud kõnelejaid ja juhte, kes kutsuvad üles pooldama või võitlema, kogunema, protestima, mässama.
Mõtlesin ... Milline oleks lill, mis tõuseb mullast ja kutsuks üles lehetäide vastu võitlema; kutsuks eirama ööd; kutsuks taimi kokku tulema, looma soojust, et sügis ei saabuks? See lill tunduks meile narr. Lilleke, sa ju tead, et loodus kulgeb määratud rütmis, kus kaos ja looming käivad käsikäes.
Niisama narrid on inimesed, kes võitlevad.
Valgustumine on arusaam, et sa oledki kogu maailm. Sa oled lill, oled päike, oled oma käsi, oled asfalt, oled teine inimene, oled kogu inimkond.
Kui me lõpetame enese eemaletõukamise, lõpeb ka maailma eemaletõukamine. Tekib rahu ja usaldus, et kõik ongi nii, nagu ta olema peab.
Kõik on, nagu olema peab.
Maskikandjad kardavad surma viiruse tõttu. Maskivastased kardavad surma pealesurutud kontrolli tõttu.
Kõrgem teadvus võtab vastu kõik, mida pakutakse – päiksetõusu, vihma, tormi, öö, sügiskülma, kõdunemise ja taasärkamise. Tuleb, mis tuleb.
Mina olengi kogu maailm ja ma võtan kõik vastu, sest kõik on, nagu olema peab. Kui ma suren, siis see pidigi nii juhtuma. Kui ma elan, siis see peab olema nii.
Täna ma usaldan.
Tekst: Pamela Maran
Comments