Sõbranna kirjutas hommikul oma tülist mehega ja kuidas kaasa sulgub teravates aruteludes. Jäin mõtlema, et olen sama ka enda puhul avastanud suhtes Leopoldiga. Et ma sulgun raskustes.
Vedelesime voodis ning jäin sõbranna sõnade üle mõtlema. Ütlesin kõrval peesitavale Leopoldile, et tegelikult ei oska ma kõige paremini tülides hakkama saada.
Meil oli just paar päeva varem olnud terav olukord, kus ma lõpuks läksin autoga sõitma, sest ma ei osanud paigale jääda. Tagasi tulles lahendasime olukorra rahulikult rääkides, aga ma jäin siiski mõtisklema olukorra erinevate tahkude üle.
Rääkisin Leopoldile, et mu vanematel oli lapsepõlves väga palju tülisid, karjuti, lõhuti nõusid, vendadega saime füüsiliselt karistada ... ja ma ei näinud ega õppinud, kuidas konfliktis käituma peaks.
Kui mul oli halb tuju, pettumus, viha, sain ma karistada või mind tõugati eemale.
Olin täiskasvanuna suhetes, kus konfliktides mind süüdistati ja kõnniti minema. Mul polnud ühelgi hetkel näidet ja õpetust, kuidas tülis avatuks jääda. Ning ma õpin seda alles nüüd, tüli tüli haaval. Sest Leopold ei karju, ei süüdista, ei kõnni ära, vaid jääb avatuks, ning ma ei oska sellega midagi teha, kuna ma ei ole kohanud tülis kedagi, kes näitaks armastavat kohalolu. Ma ei tea, mida sellega teha.
Ma olen valmis aruteludeks ebamugavatel teemadel, aga kui vestlus läheb väga tuliseks, ma sulgun endasse. Kui mu viha, jonn, kurbus on alati olnud kõrvale tõugatud, on mu ainus viis ellu jäämiseks vaikimine. Ning ma ei oska sealt välja tulla.
Ma olen siiski aastatega nii palju õppinud, et anda endast parim ka siis, kui mul on väga raske - mitte teha haiget.
Ma valin mitte manipuleerida. Mitte vaikida selleks, et teist väänlema panna. Ma saan öelda: "Ma ei oska praegu midagi öelda. Ma olen kinni."
Mitte vihaselt ära marssida ja uksi paugutada. Ma saan öelda: "Ma pole võimeline rohkem vastu võtma. Mul on vaja eemale saada."
Kui ma läksin kodust, ma ei läinud vaikides. Ma ütlesin: "Ma olen varsti tagasi."
Ma ei pane teist teadmatusega muretsema, et saada tõestust, kui armastatud ma olen.
Kui Leopold saatis sõnumi, ma ignoreerisin seda automaatselt. Sest nii ma olen õppinud vanematelt ja teistelt kaaslastelt. Kuid ma võtsin telefoni uuesti kätte, et vastata. See oli raske, kõik see oli raske, aga ma valin nii palju, kui ma suudan, mitte teist kannatama panna.
Aastaid tagasi oleksin ma visanud tagasi koju tulles: "Äkki peaksime lahku minema." või "Mis mõtet koos olla, kui sellised teemad on kogu aeg [utreerimismanipulatsioon kah otsa]."
Ja teine väänleb, tõestab, anub, ning mul on jälle hea, sest ta näitab oma paanika ja kurbusega, kuidas ta mind armastab.
Aga ma ei taha enam sellist armastust, kus teine kannatab.
Ma nutsin tol hommikul, kui ma rääkisin Leopoldile, kuidas mu süda valutas sees, kui ma tulin pärast seda viimast tüli koju tagasi, ta oli viiruki põlema pannud ja mängis pillil. Ma tahtsin teda väga kallistada, aga ma ei osanud oma sulgumisest väljuda. Ma tahtsin olla veel haavunud sellest, mida ta mulle enne ütles. Ja sama palju tahtsin, et me kiiresti lepiks. Kuid ma ei osanud. Ma ei osanud astuda välja, kuigi mul oli nii kahju ka tema kannatusest.
Leopold pani voodis oma käed mu ümber, mässides mind üleni enda sisse, nagu soe tekk, kui ma vesistasin, et ma ei taha teda kannatama panna, aga ma tõesti ei oska alati paremini.
"Minu jaoks on meie tülid tervendavad," ütles ta mulle juukseid silitades. "Me mõlemad õpime tülihaaval turvatunnet looma ja järjest kiiremini armastusse tulema. Mul ei ole meie tülide vastu midagi. Meie tülid on mu eelnevate kogemustega võrreldes nii kerged."
Aga ega ainult mu lapsepõlv ja suhted kujundanud mu oskamatust tülis. Samamoodi on pannud pinge ka kadumine enesearenguillusiooni. Et NÜÜD peaksin ma juba olema imeinimene, kes saab litriga haiget, jälgib emotsiooni kerkimist ja taandumist, nagu zen-munk, ning küsib armastavalt: "Mis sa õhtuks soovid, kallis?". Aga ma ei ole see. Ma saan haiget, lähen lukku, teen haiget ja mõistan kõige selle eest end hukka ka. Et ma pole ikka veel "täiuslik".
Ja ma õpin. Õpin tülitsema. Õpin lubama endal vihane olla. Et ma võin.
Iga kord, kui Leopold jääb kohalollu, kui ma olen vihane, õpetab ta mulle, et ka minu viha on armastatud, hoitud. Ning ma ei tunne süüd, mis minu lukustumist veelgi enam kinnistab.
Ja õpin mitte manipuleerima, teades, et ka minul on suur vastutus konfliktis oma emotsioonide eest ning teine ei pea ilmade otsani vabandama, et minu tuju parandada. Ning ma ei vääna teist seda tegema.
Ma õpin armastavalt tülitsema.
Ma õpin lubama endal olla inimene igal ajahetkel. Tüli tüli haaval.
ความคิดเห็น