Tõeline põrgu on süütunne

Oi, kuidas mulle meeldib „Luciferi“ sari. Kindlasti Saatana karakteri pärast, aga ka metatasandite tõttu, mis sealsetes lugudes peituvad.

Sarjas kujutatav „põrgu“ on koht, kus inimesed satuvad süütunde silmusesse, elades üle uuesti ja uuesti, aastatuhandeid, oma suurima süütunde hetki. Mõrtsukad elavad üle tapmist ja ohvrite piina jne. SÜÜTUNNE ongi päriselt põrgu. Mitte leegid, mitte punane kolmhargiga koletis, mitte Kerberos, vaid SÜÜTUNNE.

Süütunne – kõige hävitavam jõud inimtunnete spektris.

Süütunne ütleb sulle, et sa poleks tohtinud, poleks pidanud. Sa pidid olema MUU, mitte see, kes sa olid antud hetkes. Süütundest tekib karma – olukord tuleb tagasi sind kummitama ja piinama. Nii saab käesolevast elust põrgu.

Mõtle ühele olukorrale, mille pärast sa tunned veel praegugi süüd. Ilmselt oli see mingi hetkeemotsiooni ajel tehtud otsus või käitumine. Karjusid lapse peale; seksisid mingi jobuga; sõid dieedi ajal torti; kütsid kellelegi hambasse; ostsid liiga kalli ja liiga mõttetu asja vms.

Kui sa praegu, istudes siin rahulikult, enesereflektsioonis – kas sa nüüd ka oleksid karjunud, sõimanud, kräppi söönud jne? Kui sa päris aus oled, siis vastad, et sa poleks selliselt käitunud. Kui sa tahad mulle ja endale valetada, siis ütleksid, et jaa, ma oleksin käitunud just samamoodi. Aga kui sa oleksid ikkagi nii käitunud, siis milleks tunda süüd?

Ja kui sa siin rahulikult mõeldes niimoodi ei käituks ... siis pead aru saama, et selles antud olukorras sul ei olnud muud valikut kui käituda nii, nagu sa käitusid. Kui sul OLNUKS valik, siis sa oleksid käitunud ju teisiti. Järelikult valikut polnud. Seega – milleks tunda süüd? Sa käitusid ausalt, nagu selles olukorras vaja oli.

Probleem on selles, et meid programmeeritakse selgelt eristama „head“ ja „halba“. Me ei näe seriaalides ema oma lapse peale karjumas. Kui karakter teeb seda, siis on tegemist „halva“ tegelaskujuga või ilmneb pärast, et tegelaskujul oli ajukasvaja, mis pani teda „halvasti“ käituma või siis ta saab karistada selle eest, et „halvasti“ käitus. Kui palju näed sa filmides tegelikkust? Head võitlevad hea nimel ega tee kellelegi halba, kurjad on üdini kurjad ja tahavad kõiki ära tappa. Aga ka Hitler oli taimetoitlane ja Osama bin Laden muretses kliimasoojenemise pärast.

Ei ole musta, ei ole valget inimest. Inimene kannab endas kõike. Seepärast meeldib mulle ka Luciferi karakter, et ta on ühtaegu halb ja hea, ta on ehe.

Kui sa oled südamest vihane, siis võid sa kedagi perse saata. Ma võin sulle öelda, et see viha tuleb sinu enda seest ja sinu egost ja sinu enda sitasest maailmast, aga kuhu sa sellega jõuad? Süütundeni.

Kui me saame aru, et meil on vahel vaja olla perse saadetud, et enda kohta rohkem taibata, siis sa vastad persesaatjale: „Aitäh!“. Ja see, kes saadab perse, saab aru, et teda oli teise inimese teekonnale vaja ja ta ei käi ringi süütundes, et halvasti käitus. Tasapisi, vastastikuses seoses, hakkavad emotsioonid mõlemal osapoolel tõe valgel lahtuma.

Mis kasu on sellest, et me teame, et kogu meie sisemaailm on täis paska ja emotsioonid tulevad sellest, mitte teistest inimestest? Me langeme enesesüüdistuse põrgusse, surudes oma loomulikkust veel rohkem alla.

Kohtusin ühe kunagise metsavennast vanaisaga, kes minu jaoks sümboliseerib valguse ja headuse täielikku kehastust. Tema elulugu on hingesügavikuni vapustav.

Ja ta on oma elu jooksul tapnud omajagu inimesi. Küsisin temalt, kas ta tunneb sellepärast ka süüd. Ta ei pidanud hetkegi mõtlema, kui vastas: „Ei!“ See oli täiesti aus ja ehe vastus. „Selline oli aeg – kas mina või tema.“ Siin ei ole vaja isegi leida mõistuslikke õigustusi asjaolule, et ta tappis võõrvõimu esindajaid, hoidis omasid jne. See oli lihtsalt hetkeolukord: mina või tema.

Ja see mees ei lähe põrgusse. Ta toimetas oma hinge kutses, missioonist, mis talle siin elus anti: võidelda viimse hingetõmbeni õigluse eest. Mis siis, et ka õiglus on suhteline mõiste – aga see oli tema õiglus ja tema teekond. Ilma süütundeta käis ta igal sammul valguses. Ilma süütundeta annab ta maailmale rohkem valgust kui enda viha allasuruv inimene, kes vägisi püüab kõigi vastu hea olla.

Ja kuidas mitte siis süüd tunda? Esialgu piisab sellest, et sa märkad seda. Ära püüa seda mitte tunda, vaid märka.

Tekst: Pamela Maran