Istusime sõbrannaga Koh Samui kaubanduskeskuses ja vaatlesime möödujaid. Järsku kostus südantlõhestav nutt ja kellegi karjumine. Poest väljus tulivihane ema ja umbes 9-aastane poeg, kes pisaraid valas. Ema kihutas närviliselt karjudes ees ja poiss lonkis õnnetult kõrval. Ühel hetkel lõi ema lahtise käega üle poisi näo.
Mu süda tõmbus valust kokku, ja nii me kõik ümberringi lihtsalt vaatasime tardunult selle tuulispasa möödumist.
Mõtlesin, kas ma tõusen püsti ja püüan tailannale järele joosta ja ta poega kallistada... aga siis meenus mulle üks lugu Veet Mano raamatust.
Ma ei mäleta täpselt detaile, aga ta oli vist laevareisil, kui nad seltskonnaga nägid pealt ühe ema jämedat tõrelemist lapsega. Keegi küsis Manolt, miks ta ei sekku.
Mano selgitas, et ema hukkamõistuga tekitaks ta emasse veel rohkem pingeid ja isegi, kui ta need korraks alla surub, saab selle kogunenud lisavalangu laps õhtul ikka kätte. Sorkimine konfliktis, isegi kui soov on toetada nõrka, ei lahenda konflikti, kui selles puudub kaastunne agressori vastu. Sellest on mõnedki kirjutanud ka seoses Pärnu peksmisjuhtumiga.
Mano ütles olukorra jahtudes emale lähenedes: "Sul on armas laps!". Ta lähenes armastusega ja juhtis armastusega ema tähelepanu millelegi heale ja võimaldas avarat ruumi, kuhu mahtus kõik.
Mulle meenus ka juhtum mõni aasta tagasi, kui nägin rannas meest, kes koledate sõnadega mõnitas oma naist lapse ees mitu tundi. Mingil hetkel liitus nendega mehe sõber ja mees alandas ka tema ees oma naist. See oli nii kole ja kurb.
Ma tahtsin minna selle mehe juurde, võtta talt käest ja öelda - anna oma viha mulle, ma olen siin ja võtan su raskused. Aga ma lihtsalt ei julgenud. Sain hiljem teada, et parem oligi, sest mees on suuremat sorti julmur.
Kui ma aga oleksin sekkunud päästmissooviga, mehele moraali lugedes, oleksin visanud vaid bensiini tulle. Võib-olla mees oleks suutnud avalikus kohas viha alla suruda, aga õhtul oleks see naine saanud topelt.
Agressiooni vastu ei saa agressiooniga, isegi siis, kui seda varjutab soov ohvrit päästa. Kaastunne, mis hõlmab ainult üht poolt, on agressioon.
Agressiooni taltsutab mõistmine, kaastunne.
Olen teraapias puutunud kokku paljude emadega, kel on mureks ärritumine mehe või laste peale ning tohutu süütunne. Nad käivad terapeutide juures, kes soovitavad praktikaid, kuidas vihast lahti saada ja kuivõrd õige on ikkagi suhtuda lapsesse suure mõistmise ja kaastundega. Ning lõhe nende sees suureneb, sest viha tuleb uuesti tagasi ja nad ei leia sel hetkel lapsele või kaaslasele kaastunnet.
Ma küsin neilt - kas sul enese vastu on kaastunnet? Kas sul on eneselubamist olla vihane ja olla see, kes tohib karjuda? Sest alles siis, kui me sõlmime päriselt rahu oma agressiooniga, et ma VÕIN, muutuvad vihahood õrnemaks, lühemaks ja neis on samas ka jäägitut armastust, mis saab läbi kumada. Armastust enese kui ka selle teise vastu.
Ma ei räägi sellest, et see kaastunne saaks vihahoo õigustuseks. See peab sündima sügaval tasandil, sügavas mõistmises. Et kuigi sa teed teisele haiget, aga sa teed, sest sa tõesti täna paremini ei oska ja tegelikult on sul ka valus. Ning me oleme siin koos kannatamas.
Kui ma jooksen Tai emale järele, et tema poega kallistada ja keerata emale selg, vajutan ma vaid ema sügavale haavale ning olen toonud olukorda vägivalda juurde - vägivalda ema vastu. Ning see vägivald leiab lahenduse lapse nahal.
Ja kui me jookseme pärast oma kodukonflikti süütundest last kallistama, enda käitumist sisimas hukka mõistes ja kaastundetusest oma valu vastu, oleme loonud vägivalda juurde - enese vastu. Ning see vägivald leiab lahenduse taaskord jälle kellegi nahal.
Ma jäin seekord istuma.
Mul oli nii kahju sellest pisikesest poisist. Ja kuigi seda oli väga raske otsida, leidsin kaastunderaasu ka emale. Ilmselt ta kannatas ja ma ei tea, mille pärast. Saatsin neile mõlemale armastust.
Ja see on PÄRIS kaastunne. See, mis hõlmab KÕIKE.
See ei õigusta agressiooni. See ei muuda seda õigeks.
Aga SEE kaastunne loob ruumi, kus kõigil on võimalik kasvada - mõlemal kannatajal.
Tekst: Pamela Maran.
Comments