Järgnev tekst põhineb suuresti Ungari-Kanada arsti dr Gabor Maté loengutel ja kirjutistel. Maté on uurinud traumat ja sõltuvusi aastaid ning kirjutanud harukordseid raamatuid sellest, kuidas ennast ja oma “pahesid” paremini mõista.
Olen koolitustel ja laagrites tihti kuulnud ütlemist: “Ma olen end kaotanud ja tahan end uuesti leida.”
Mida see tegelikult tähendab?
Liigume meie lapsepõlve baasvajadusteni.
Kõige olulisem lapse jaoks on kiindumus.
Kiindumus on teise inimese füüsiline lähedus, see tähendab olla hoolitsetud või hoolitseda teise eest.
Meil on vaja kiindumust, et ellu jääda. Kui keegi poleks motiveeritud meie eest hoolitsema, ei saaks me lapsena ellu jääda.
Kiindumus pole vajadus, mida valida või mitte valida. See on sisse ehitatud ellujäämisinstinkt.
Teine oluline vajadus on autentsus, jääda iseendaks, ehedaks, olla oma tunnetega kontaktis. Nende kahe vajaduse võitluses jääb autentsus kiindumusele jalgu.
Näiteks. Väike laps raevutseb, sest ta ei saanud enne sööki küpsist, ja ta vanemad ei oska raevuga toime tulla, sest nad kasvasid kodus, kus nende vanemad raevutsesid pidevalt. Nad annavad lapsele sõnumi, et head lapsed ei jonni (alateadlikult püüavad nad summutada raevu, millest neil lapsena küll sai).
Sõnum, mida laps tegelikult kuuleb, on hoopis see, et jonnivaid lapsi ei armastata, sest vanemad vaatavad jonnile kurja pilguga, räägivad külma tooniga jne ehk jätavad kiindumusest ilma. Kuid lapse jaoks on vajadus kiindumuse järele olulisem kui autentsus. Kui autentsus ohustab kiindumust, heidetakse see kõrvale – laps käitub teisiti, “hästi”, et pälvida kiindumust.
Kui kontseptsioon kiindumusest väärastub ehk laps on justkui nurka surutud, kus ka “hea” käitumine ei pälvi kiindumust, hakkab ta manipuleerima läbi eriti “halva” käitumise, et asendada kiindumus aseainega ehk tähelepanuga.
Mõlemad käitumismustrid arenevad pikapeale kas oma tunnete varjamiseks, et saada armastust, või negatiivseks, et pälvida tähelepanu (ka vaimses vägivallas toidab ohvri pidev hirm vägivallatseja tühja hinge).
Igal juhul sellise autentsuse kaotamisega, kus oleme oma emotsioonides ausad ja ehedad, tekib tunne, et oleme “ennast kaotanud”. Või tunneme, et see ei saa olla “päriselt mina”. Mille me tegelikult oleme kaotanud, on haavatavus, ehedus, sügav ausus (mitte segi ajada jultumusega välja paisata hinnanguid).
Ühendus kaob seega autentsuse ja kiindumuse konfliktis. “Lihtsalt armasta mind,” ütleb nuttev beebi. “Ma olen, kes iganes sa soovid, lihtsalt armasta mind.” Nii kasvavad meist need, keda iganes meist sooviti kasvatada, olemata need, kes me autentselt olime. Meist kasvavad “tublid” lapsed, kes näivad alati õnnelikud, viisakad, püüdlikud ... või “mässajad”, kes püüavad teha kõike nii, nagu teised ei tee. Me liigume rolli.
Traumaatilised sündmused – alkohoolikust vanem, vanemate lahutus, vägivald, ahistamine, vanema surm, vaimne manipulatsioon, vanema depressioon – saadavad praktiliselt igat last. Kui lapsel pole tuge jääda oma autentsuse, haavatavuse juurde, tekib traumaatilisest sündmusest trauma. See on ühenduse puudus hetkel, mil tekib tugev soov väljendada olukorras tekkivat tunnet (nt jonni, raevu, viha, kurbust jne). Ühendus puudub, kui meil ei ole turvalist keskkonda, kus tundeid tunda (“Ära jonni!”, “Ära manipuleeri!”, “Ära kerja!”, “Käitu viisakalt!”). Trauma peidetakse toimetulekumehhanismide ehk rollide alla.
Et seda lõhet enese ja võetud rolli vahel täita (sest on sügav igatsus, puuduolek PÄRIS MINAST), kasvatab inimene mustri, mis pakub talle kõige enam rahuldust või leevendust.
Olgu selleks sõltuvus pornograafiast, seksist, alkoholist, suitsust, söögist, ostlemisest, töötamisest, treeningust. Sõltuvus on vajadus ajutise rahuldustunde järele, millel pole püsivat, jäävat mõju ja mis pikas perspektiivis kahjustab meid või meie suhteid.
Küsimus pole, miks SÕLTUVUS, vaid millest VALU. Millest tekkis lõhe?
Mida sõltuvusest TEGELIKULT otsitakse? Mida sa otsid oma sõltuvuse kaudu?
Rahuldust toidust, naudingutunnet seksist, turvalisust asjadest, olulisustunnet saavutustest, vajalik olemise tunnet tööst?
Rahuldus, olulisus, armastus, turvalisus on puudu, sest on lõhe autentsuse ja rolli vahel. Puudu on täiusetunne iseendaks olemisest.
Küsimus on ühenduses.
Kuidas leida taasühendus?
“Sinu konfliktid, kõik rasked asjad, problemaatilised olukorrad ei ole juhus. Nad on tegelikult SINU. Nad on just SULLE, loodud sulle selle osa poolt sinus, kes armastab sind rohkem kui midagi muud. Osa sinust, kes sind kõigest rohkem armastab, on loonud sulle teetõkised, mis juhatavad sind enese juurde. Sa ei liiguks õigesse suunda, kui tee peal poleks midagi, mis sind kõrvalt ei torgiks, hüüdes: “VAATA! Siin on tee!” See osa sinust armastab sind nii palju, et ta ei tahaks, et sa kaotaksid võimaluse. Ta võtab kasutusele ekstreemsed abinõud, et sind üles äratada, pannes sind tohutult kannatama, kui sa ei kuula. Mida muud ta saakski teha? See on tema eesmärk.” A. H. Almaas
Sinu elu ongi teekond tagasi sinuni. Sinu raskused, valud juhatavad sind ühendusse.
Kuni jääd otsima vastuseid väljast – läbi teiste inimeste, meetodite –, jääd sa ohvri rolli. Kui sa näed vigu teistes, annad oma jõu teistele ära. Kui saad aru, et kogu maailma võti peitub sinus, jõuad oma väeni.
Kuidas selleni jõuda – see ongi elukestev teekond. Mis iganes aitab sul selleni jõuda, aususe ja eheduseni oma tunnetes, aktsepteerimiseni oma emotsioonides – praktiseeri seda ja ole selles.
Sinu elu on teekond tagasi koju. Ja kodu on igas hetkes, kus sa lubad endal olla kõik, mis sa parasjagu oled.
Tekst: Pamela Maran
Comments