Nii, ja olengi püüdnud su tähelepanu. Meie meel on seadistatud ohtude märkamisele, sest see aitas meil evolutsioonis ellu jääda. See on ka põhjus, miks negatiivsed uudised alati müüvad. Ja seetõttu armastavad paljud toota ja lugeda trendistaatusesse tõusnud „toksiliste inimeste“ ja „punaste lipukeste“ kohta. Räägime sellest hoopis teise nurga alt.
Mul vahel lõikab ikka valusalt, kui loen jälle, kuidas keegi on saanud sildi „toksiline inimene“ ja milliste lippude peale kohe kiiresti suhtest jalga lasta.
Sest tead, mis on kurb – me kõik oleme toksilised ja hoiame punaseid lippe kuskil tagataskus. Kujutle end yin-yang märgina – sinus on valge pool, aga on ka must pool. Kui sa arvad, et sinus puudub pimedus ja ebameeldivad küljed, siis eksid. Sa. Oled. Ka. „Toksiline“. Ja ma soovin selle sõna „toksiline“ panna jutumärkidesse, sest see ei ole päris õige väljendus meie haavatud inimlikkusele.
Kui ma oma kaaslasega olin päris alguses suhet loomas, oli tal komme mitu päeva vaikida ja siis tühjast-tähjast lobisedes välja ilmuda. Ma ei teadnud, kas ta üldse tahab midagi tõsist ja mõtlesin, kuidas ma teda tundma saan, kui ta ainult nalja viskab ja ka mu tõsisemad küsimused huumorirubriigiks keerab. Võtame seda siis punaste lipukestena – inimene kaob ega suuda tõsist vestlust arendada. Ja minus on ka see pool, kes märke vaatleb ja siis teeb otsuseid, ahah, lipud püsti, aeg on jalga lasta. Sest kui need lipud lehvivad praegu – miks ma peaksin ootama, et ta kunagi muutuks ja teistsugune oleks?
Minu punane lipp on tohutu vajadus teise järele – kontaktis olemine, ühenduses olemine, pidev kinnitamine, et kõik on hästi, sest väiksemgi asi, mis viitab hülgamisele, viskab kogu süsteemi errorisse.
Seega olime mõlemad mingis osas ohumärkidega, kelle võiks kohe kõrvale heita. Meenubki, kuidas mu Tinderi-kogemusel sattusin endale omaselt hoogu ja hakkasin filosofeerima kerjus-armastuse teemal, mille peale mees soovitas, et ma „kohe alguses nii sügavale selliste teemadega ei laskuks, sest muidu ma hirmutan sobilikud kandidaadid ära“. Tema võttis punase lipuna minu ülevoolavat huvi inimeste mehhanismide vastu ja soovi arutleda maailma põiki-risti läbi. Lipuks võis siis pidada minu külgi: „üleanalüüsija“, „lobamokk“ vms. See jättis aga mehe võimaluseta aru saada, et minus on ka see osa, mis armastab väga vaikida, kuulata, mõista, mitte analüüsida ja olemises olla. See jättis ta võimaluseta aru saada, et minus on ka see osa, mis ainult ei otsi kontakti ja kinnitust teiselt, vaid jagab tohutult hoolt, armastust, tähelepanu ka kaaslasele, ning võib samas ka üksinda usalduses olla. Sest minus on kõik pooled olemas, lisaks neile lippudele.
Aga ma käivitasin kaaslase Leopoldiga oma punaste lippude missiooni ning kirjutasin talle südamlikult ja ausalt, et see asi meil vist ikkagi ei toimi, sest mu ootused on midagi muud ja ma ei tahaks seda suhet edasi arendada, arvestades, et ta ühel hetkel on keegi teine, mida ma oma peas ette kujutan. Ma ei tahtnud tulevikus haiget saada, kui see versioon – kaduv naljamees – ongi tema ainus pool. Aga loomulikult see ei olnud.
Ta näitas mulle kohe, et temas on ka teine pool – see, kes tegelikult samuti soovib ühenduses olla, armastab sügavaid vestluseid ja tegelikult lihtsalt väga kardab, et ta rikub midagi ära ja seetõttu valib vaikimise. Me jõudsime mõlemad aususesse – mina sellest, mida ma soovisin ja tema sellest, mida ta kartis näidata. Ning me leidsime, et meie „lipud“ on ületatavad, sest me mõlemad jagasime, mis meie „vigade“ all peitus.
Mul on veel mitmeid osi, mida võib toksiliseks pidada. Otsekohesus, kui ma tunnen, et minu piire ületatakse, mida võib nimetada ka „vingumiseks“ või „liignõudlikkuseks“. Üleanalüüsimine, päevad, mil langen melanhooliasse, depressiivsus, klammerdumine, perfektsionism jne jne jne. On väga palju mehi, kellele olen toksiline, nagu arseen. Ja on mehi, kes näevad minus hoopis seda yin’i – uskumatut valgust, millest on ime osa saada. Ning need mõlemad ongi minus.
Ma olen palju haiget saanud, sest ma kipun ignoreerima punaseid lipukesi ja armastan ka „toksilisi inimesi“. Sest ma ei lähtu kivisse raiutud dogmast, et inimeste puudujääkide peale tuleks kohe pageda või nad vaimses mõttes kasti lüüa – sa oled toksiline ja end of story. Aga ma valin ikka ja jälle leida pimedate osade kõrval seda valgust, mis on ka kõige mürgisemas inimeses olemas. Sest muidu ma ei kohtaks omaenda valgust.
Kui ka sina oled „toksiline“ (mida sa kindlasti osaliselt oledki) – kes, kurat, peaks siis sind hakkama armastama, kui me kõik võtame vastu seisukoha, et „punaste lippude“ peale tuleb nelja tuule poole pageda? Kes peaks sind armastama hakkama, kui sa ise ei suuda taluda teiste inimeste „lippe“?
Kui sa oled see, kes otsib inimesest toksilisust ja lippe, siis ma garanteerin, et need leitakse ka sinus üles.
Alles siis, kui sa hakkad ennast nägema terviklikuna, kuhu kuulub võrdselt nii pimedus kui valgus, hakkad sa nägema ka teisi terviklikuna. Sa näed, et jah, siin on punased lipud, aga sa näed seal vahel ka valget triipu ja äkki hoopis mõne sitapea otsa komistamisega oled sa lihtsalt Lätti sattunud ja siin tasuks veidi ringi vaadata? Nii kohtad sa neid, kes näevad ka sinu puna-valgeid lippe ja mõtlevad, et näe, olen Poolas, uurime lähemalt.
Sa oled „toksiline“ ehk valusate kohtadega, mida on vorminud haigetsaamised, pettumised, raskused. Ning need kohad vajavad mõistmist ja kaastunnet.
Niisamuti oled sa helgete pooltega, mis on maailmale valguseks.
See ei tähenda, et sa peaksid väga raskete haavadega inimesed terveks armastama või nende kõrvale valusaid hoope taluma jääma. See tähendab lihtsalt tasakaalu – mitte alla andma esimese „ohumärgi“ peale, vaid uurima lähemalt – „Kus sa selle omaduse said ja kuidas ma saaksin aidata sul seda parandada, kui sa soovid?“
Kui kohtuvad kaks inimest, kes on oma lippe valmis mastist alla laskma ja „toksilisust“ jooma nagu võidukarikast – küll neid siis õnnistab ÜKSolemise suur hing, mille nimi on Armastus.
Ja kes pageb „märkide“ eest, pageb lõpuks ainult omaenda pimeduse eest.
* Tule meiega ARMASTUSSE rändama järgmistel üritustel.
Imeline jagamine, väga resoneerun. Aitäh!💗