Terapeudid on viimasel ajal löögi alla sattunud. Mõtlen just sellised teaduspõhise (üli)koolituseta terapeudid, kelle seas minagi, va soolapuhuja. Ja ausalt öeldes on mul sellest isegi hea meel, sest endaga tööd teinud inimene tõuseb sellest kõrgemale ja saab selleks, kes oskab ka teisi kõrgemale tõsta. Puhastustuli, ütleme siis.
Sest see meie isehakanud terapeutide maailm ON täis väga suuri ja hapraid egosid, kes õpetavad edasi samasugust egosse kinnijäämist nagu need vaesed patsiendid on siiani teistelt autoriteetidelt õppinud (vanemad, õpetajad, suhted).
Ma avaks selle teema Ram Dassi sõnadega.
"Sa võid minna terapeudi juurde konkreetse eesmärgiga midagi ootamata, ja siis pettuda, sest nad ei vabasta sind kannatustest. Sest ainult terapeut, kes töötab enesega spirituaalsest vaatevinklist on see, kes saab olla terapeut ilma terapeudirolli kadumata. Enamik terapeute vajab identifitseerimist terapeudina, et tunda, et nende ego (minapilt) oleks adekvaatne. Ma mõtlen siinkohal terapeuti, kel on VAJA, et sa paraneksid, selleks, et tunda oma väärtust. Küsi terapeudilt: "Mida sa tunned, kui patsient või klient tuleb su kabinetti? Milline on sinu leping nendega? Kas su leping nõuab, et sa tervendaksid neid või et sa oleksid neile keskkonnaks, kus nad paraneda saaksid, KUI nad seda tahavad? Ja kas sa saaksid õigustada neilt rahavõtmist, kui sa oled kõigest keskkond? Või on seal peen leping, et sina maksad ja mina parandan sind?"
Ja kui see on see, on see päris haige. See on probleem. Sinu kui terapeudi iha inimest terveks teha, äratab selles inimeses vastuseisu, ning te mõlemad tegelete igasuguste (projektsioonide) ülekandmisega."
Mida see kõik tähendab?
Kui mina olen terapeut, siis minu identiteet seisab selle najal, et on olemas katkine inimene ja mina olen parandaja. St mul on VAJA patsiente ja selleks, et mu identiteet ei laguneks, ei ole mul alateadlikult soovi tegelikult maailma päästa, vaid ainult nii palju, et vajadus mu järele jääks püsima. Et ma annaks piisavalt palju, aga mitte nii palju, et inimene päriselt enam mind ei vajaks. Sest kes ma siis oleksin, kui kõik oleksid terved?
Teiseks. Kui ma leian, et ma tean pääseteed ja patsient ei tea, on meie vahel kuristik. Ainult et mina olen kalju tipus - päästja - ja sina seal all, abivajaja. Me oleme erinevatel tasemetel. Ma olen see, kes aitab, ulatab käe sinna alla.
Aga alati, kui on distants, ei ole täielikku mõistmist. Ma jään kaugeks, ma jään sinu valust eraldiseisvaks. See on ka suur isehakanud terapeutide probleem. "Mu mees ei pööra mulle üldse tähelepanu, mis ma teen?"
Distantseerunud terapeut: "Väärtusta end, naine, jäta see mees maha! Sa oled väärt parimat! Ära lepi vähesega."
Terapeut arvab, et ta on kohal, kus on leidnud eneseväärtuse ja seda valu äralõikamisega. Vaimselt asetab ta end kõrgemale, kus anda nõu, jättes mõistmata valu, milles inimene praegu on. Paradoksaalsel kombel on ta tegelikult üle kaljunuki järgmises kuristikus, kus ta on ehitanud pimedust eitades illusiooni, et asub tipus, kuhu teisigi tõmmata. Probleem on selles, et pole kuhugi tõmmata, sest ta ei mõista enda pimedust ega abivajaja oma, et haarata käest ja koos üles tõusta.
Tõeline teraapia nõuab seda, et sa mõistad sügavalt teise inimese valu. Ja lisaks - hoiad selles armastust. Mis tähendab seda, et sa ei päästa teist, vaid tunned seda valu kaasa ja samaaegselt lood selles valgust ja ruumi, kus inimesel on võimalik tõusta, sest tänu sulle saab ta aru, et ta pole ohver, päästetav, vaid et seal samas pimeduses on ta olnud väärt mõistmist ja armastust ... ning kui ta usub oma väärtust, tekib tal tugevus sealt ise tõusta.
Tõeline terapeut ei anna nõu, keda maha jätta, mida teha, kuidas käituda. See loob vaid kontseptsioone, kuidas end valu eest paremini kaitsta.
Tõeline terapeut mõistab sinu valu selgelt, lubab sul seda tunda. Ta aitab sul üles leida seda mõistmist ka enda vastu, et sa saaksid ise sealt tõusta, kui sa tahad. Ja kui ei taha - see on ka okei. Terapeudi kirg sind päästa ja seeläbi leida endale õlalepatsutust ei sunni sind kuhugi vormi kinni.
Spirituaalses maailmas on meeletult palju maailmapäästjaid, kes näevad inimesi katkistena, keda aidata. Ja nende juures sa ka jääd katkiseks, sest nende illusioon ei luba sul tulla pinnale õhku hingama. Nende nägemus sinust jätab su katkiseks.
Sa tead ju isegi, et kui mõni inimene on ebameeldiv, siis kõik, mida ta teeb või ütleb, ainult kinnitab seda. Ja kui sina oled katkine, siis terapeudi jaoks on kogu su mõtteviis ikka ja alati katkine, mis vajaks parandamist.
Olen just sel aastal kohanud õpetajate ja jutlustajate seas nii palju haavunud egosid. Olen isegi nende sihiks sattunud - küll ma kopeerin, matkin, oo üllamaid juhte. Aga sina, oo üllas juht, kui sa päriselt tahad "maailma päästa" - kas sa siis ei tahaks, et ma sinu suurepärast meetodit rakendaksin? Nii saab ju veel rohkem tervemaid ja kas nii ei saaks su suur soov tõeks? Aga kui sa kardad, et keegi röövib sinu identiteeti, sinu kliente, sinu raha, sinu võimu - kas see pole mitte see koht, kus vaadata - miks MA kardan? Kas ma pole mitte sattunud omaenda ego lõksu? Ja kui nii ... kas ma siis tõesti saan inimestele õpetada vabanemist?
Terapeutide nõiajaht on teinud egod vägagi haavatavaks. Aga nii peabki. Selleks, et aru saada sellest omaenese kuristikust ja õppida seal kasvamist ... et SIIS teada-tunda, mida su kaasinimene, kes kannatab, tunneb, ja öelda talle ausalt, et ka seal on ta armastatud. Sest SINA armastasid oma kuristikus iseennast.
Aga kui su võhm läheb võitlusele, kes sinu liivakasti on tulnud ja kes sulle liiga on teinud - ei ole sinus ruumi hoida armastust ei endale ega veel vähem teistele. Siis on aeg veel kasvada.
Ja ka mina katsun seda mitte unustada, et ma olen kõigest teeline. Ning nagu ütleb Ram Dass, et me oleme siin "to walk each other home". Mitte jalutada katkiseid kodu poole, aga jalutada ÜKSTEIST kodu poole.
Namaste!
Comentários