Ma olen elanud neli aastat üksinda ja kohanud igasuguseid tüüpe. Taevale tänu, ükski neist pole olnud füüsiliselt vägivaldne ega ka vaimselt terroriseerinud.
Küll aga olen olnud suhtes, mis oli täis kannatusi. Samuti oli see suhe täis rõõmu, naeru, õnne, ilusaid hetki, armastust, soojust, hingepuistamist ja kõike muud võrratut. Ning selles see häda ongi.
Ükski suhe pole kunagi üdini halb, nagu ei saa olla ka üdini ideaalne. Ka sellises suhtes, kus teine pool võib käituda nagu dementor ja imeda sust vähimagi eluisu välja, järgnevad alati vabandused, kahetsus, lubadus end parandada, võib-olla ka kingitused, taevalik käitumine ja sinu usk sellesse, et seekord läheb kindlasti hästi.
Inimlikul tasandil hing seda kõike ihkabki. Hoidmist, hellitusi, headust – ja sa tead, et see on seal olemas. Äkki ta seekord päriselt ka õppis? Äkki see pani teda nüüd päriselt ka mõistma?
Kuid reaalsus tabab pärast leppimist taas valusalt. Selle pendeldamise juurde käib lahkuminek või püüd põgeneda, kuid ka uus mangumine, manipuleerimine, moosimine, lubamine. Ja kuna sa armastad, siis mõtled ka 68. korral, et seekord on päriselt ka teisiti.
Me võime nimetada seda rumalaks armastuseks või lihtsalt lolliks inimeseks, aga ma usun karmasse. Inimene ei saa õppetundi selgeks ühe löögiga piki piilumist. Selleks, et õppetund saaks päriselt läbitud, on vaja pikki kannatusi ja seeläbi täielikku transformatsiooni, et inimene talle antud ülesannet uuesti ei peaks läbima. Muutus saab tekkida alles siis, kui kannatuste tulemusel sünnib tugevus ja võimekus. Teadmine, et enda sees on niivõrd suur jõud, et sul päriselt ei ole vaja selle teise inimese tuge, raha, maja, autot, kallistusi, hellitusi vm.
Ohver, kes pärast lahkuminekut või kurjategija kadumist ei leia teadmist, et ta on võimekam ega suuda andeks anda, läbib peagi järgmise inimesega samasuguse ülesande uuesti. See on ka põhjus, miks üks naine satub järjepidevalt joodikute või vägivallatsejate otsa. Õppetund on läbimata.
Mida saad teha sina kui kõrvalseisja või sõber? Toeta, kuid ära mõista hukka. Ohver ei saa muutuda enne, kui ta valmis on. Sinu kihutuskõned, hukkamõist, sildistamine ei aita inimest. Ta võib lõpetada kurtmise, aga kannatused sellega ei lõppe.
Mida teha, kui sa oled kannataja? Vältida süümepiinu ja enese sildistamist (Kuidas ma nii loll olen? Miks ma ometi ei õpi?). Väldi ka vägivallatseja süüdistamist. Ka tema on ohver, oma mõttemaailma ja emotsioonide ohver.
Tea, et te olite määratud kokku tulema ja tema oli määratud sind transformatsiooni lükkama. Ilma temata ei saa areng tulla. Sul on teda VAJA.
Kõik õpetajad pole heatahtlikud prillidega prouad. Ka vägivaldne mööduja su elus on õpetus. Mida valusam, seda suurem transformatsioon. Ole tänulik, et sind valiti välja, et saada järgmisele tasemele. Turvalises ja rutiinses suhtes hing ei arene. Kuskilt kõrgemalt nähti, et sina pead saama aga veelgi suuremaks.
Sel päeval, kui oled kannatanud piisavalt palju, saab toimuda pööre – sa jätkad teiselt tasemelt. Tugevuses, kuhu enamik ei küündi. Aga ainult siis, kui kannatusi on olnud piisavalt ja valu liiga palju, tuleb muutus.
Kuni jääb sisse pisemgi pahameel ja süüdistamine, on kannatusi veel ette nähtud. Võta siis needki vastu tänutundes ja leppimises, et kord mööduvad needki.
Kuni püsib aktsepteerimine ja teadlikkus, toimub areng. Tihti võtab see väga kaua aega ja on väga valus.
Kes aga leiab, et ohver ise ongi loll, jätab märkamata, et suurim loll on hoopis see, kes ei mõista teise teekonda.
Tekst: Pamela Maran
Comments