Su armastus ulatub nii kaugele, kui kaugel on su enesearmastus.
Seal, kus algavad pettumused, solvumised, tingimused enesearmastusele, algavad su enese puudused, millega sa ei lepi.
Kui palju kordi ma olen lugenud kommentaare, kuidas mu tekst on liiga vulgaarne, liiga jämedakoeline, liiga emotsionaalne, liiga ekslik, liiga mainstream ja kuidas ma olen muutunud uhhuuks, ahhaaks ja ohhooks.
Aga kes tegi minust eksimatu jumaluse? Sinu meel tegi seda. Sama teed sa kujutluspildiga endast ja oma lähedastest. Me teeme seda gurude ja jumalustega läbi ajaloo.
Ma ei ole pühak. Keegi pole pühak. Mitte ÜKSKI inimene ei vasta sinu ideaalile mitte ühelgi ajahetkel.
Kui me hakkame maalima inimestest ideaale, siis langeme sügavasse lõksu. Sinna lõksu on langenud tuhanded väärkoheldud mehed ja naised, keda on ära kasutanud gurud nagu Bikrami jooga looja Bikram Choudhury, ashtanga isake Patthabi Jois, jooga nidra arendaja Satyananda Saraswati, Sathya Sai Baba ... jne, jne, jne.
Need, kes tõusevad esile, räägivad vaimust ja hingest, neile on lihtne omistada pühaku tiitel ja langeda nende jalge ette. Kuid nad kõik on inimesed. Isegi kui mõni neist suudab kuulata universumi infovoogu ja kõneleda jumalaga, ei tähenda see, et neis poleks kurjust ja valskust.
Bikram Choudhury lõi süsteemi, mis on aidanud enesearenguteel tuhandeid inimesi. Tal on teadmised joogast. Kuid samaaegu on ta vägistaja, ahistaja ja inimeste alandaja.
Nii olen ka mina ainult inimene, kelles on ka kurjust, pettumusi, viha, õelust, kadedust, valskust. Ja ärge hetkekski arvake, et ma olen pühak ja peaksin vastama teie kujutluspildile ideaalsest inimesest.
Kui te lepite omaenda kurjuse, viha, õeluse, kadeduse ja valskusega, siis suudate aktsepteerida seda ka teistes. Kui te lükkate eemale ebatäiust iseendas, siis ei suuda te seda taluda teises. Teie armastus läheb nii kaugele, selle piirini, kuni keegi tuletab meelde teise ja teie enda inimlikkust.
Kas see tähendab, et tuleb armastada ka seda gurut, kes ahistab ja sõimab keset tundi naisi bitchideks (Bikram)? Ei. Aga teda saab aktsepteerida. Mingil põhjusel oli teda inimeste ellu vaja sellisel kujul, nagu ta oli. Ma räägin kõikehõlmavast aktsepteerimisest, mis teab, et inimene on universum, mis hõlmab kõike – ka sõimu ja alandusi. Kuid see ei tähenda, et sellise inimesega peaks ronima kahekesi hotellituppa, kui ta on lubanud teha sinust joogamaailma uue staari. See ei tähenda, et sellele inimesele peaks tassima oma vara ja tema kätte usaldama oma elu (kuigi ka see võib olla hinge avardamise võimalus ... läbi kannatuse).
Kui sa aktsepteerid, et sinus on peidus KÕIK maailma nüansid, siis suudad aktsepteerida ka teisi inimesi, kes kannavad kõike nüansse. Aktsepteerides ei saa su peas tekkida kuvand pühakust ja sa ei saa petta, sest sa tead, et pühakuid pole. Sa tead siis, et igas müstikus on kurjust ja igas kurjuses on pühadust.
Ilma täieliku leppimiseta armastad sa tingimustega nii ennast kui teisi.
Ilma täieliku leppimiseta usud sa oma kujutluspilti pühakuist. Ilma täieliku leppimiseta imestad ja pettud, kui keegi käitub sinu jaoks negatiivselt.
Ilma täieliku leppimiseta jääd sa poolikuks. Poolikuna tundes, meenutavad teised inimesed sulle midagi võltsi, egoistlikku, LIIIGA seda ja LIIIGA toda.
Enne veel, kui avad hommikul silmad, hüüa mõtteis oma nime ja küsi, kas oled ärkvel. Vasta mõtteis: „Jah, ma olen ärkvel!“. Siis ütle endale: „Nüüd võid tõusta, ja ära lase end petta!“.
Alles siis, kui sa oled päriselt ärkvel, ei saa sind petta.
Alles siis, kui sa aktsepteerid kurjust, oled sa päriselt ärkvel.
Tekst: Pamela Maran
Comments