Tõde on see, et 99,9% meist kardab – ühtede ärevus väljendub reeglite piinlikus järgimises ning teiste oma korra vastu võitlemises ja vandenõuteooriates. Alateadlikus ja teadlikus hirmus on mõlemad grupid.
Miks?
Inimene kardab surra. Surmahirm väljendub ka väga väikestes asjades, nagu hirm hambaarsti või lendamise ees, pidev soov oma noorust pikendada süstide, treeningute, riiete, nooremate kaaslastega jne. Elujanu on surmahirm.
Aga miks me kardame surra? Surm on tundmatu, sest meile on tundmatu ka Elu.
Inimene on nii tihedalt seostanud kogu oma eksistentsi oma kehaga, selle hääbumise või arenguga. Inimese jaoks on Mina tema keha, vanus, mõtted, staatus, riided, materiaalsed väärtused, kogemused jm. Kõik nimetatav ja kombatav on inimese jaoks tema. Seega – surmaga kaob KÕIK.
Kuni jääb tundmata Elu tähendus, jääb tundmata ka Surma tähendus. Mõlemal juhul kulgeb inimene hirmus, nii elades kui surres.
Meie maised kehad on määratud kulumisele, vananemisele ja hävimisele. KÕIK füüsiline peab lagunema, et uus saaks tekkida. Ainus, mis ei hävi, on Elu ise, mis võtab erinevaid füüsilisi vorme.
Füüsiline keha peab surema. Ja surm on muutmatu määratus. Meie surma aeg on paika pandud. Kes sureb, see ei saa tol momendil MITTE surra. Ta peab surema.
Kes sai haigusest võitu, ei saanud surra, polnud määratud.
Sa võid kanda maski, desinfitseerida käsi, vältida kokkupuuteid, aga kui on määratud, siis sõidab auto otsa või kukub tellis pähe. See on vältimatu.
Kui ei ole määratud, võid kõõluda kaljudel, suudelda koroonahaiget ja kihutada – Surm ei võta, sest pole veel aeg.
Kui saame aru Elu toimimisprotsessidest, kaob ka ärevus, et üks või teine asi võib meie eksistentsi ohustada. Esiteks, meie kehal on oma aeg, mis ei sõltu meie mõistuse tahtest. Teiseks, meie sees pulbitsevat Elu ei hävita keha lagunemine.
Nii kaua, kuni klammerdume füüsilise keha külge, oleme juhitavad ja kontrollitavad. Kuni arvame, et midagi on meie tahte teha, kätepesu teha, maski teha, oleme hirmu abil juhitavad. Kuni arvame, et meie eksistents on füüsiline, oleme hirmu abil juhitavad. Inimene, kes seostab end kehaga, ei erine lambast. Ta on hullemgi veel. Lammas võib vaadata telekat, aga temas ei teki hirm ja ta ei soovi vältida teisi lambaid. Inimmõistus on algelisemgi kui inimese keha. Isegi keha on eluga paremas kontaktis kui mõistus. Võid proovida mõistuse abil seisata hingamist, aga varem või hiljem võtab keha mõistuse, teadvuse üle, laseb sul vajuda pikali ja taastab hingamise. Keha on targem kui loll aru.
Kehast targemgi veel on teadlikkus, kõrgem mina, Elu, Tõeline Olemus, või kuidas iganes teda kutsuda. Teadlikkus ei saa surra. Sinu tegelik olemus ei saa surra. Elu ei karda surma, sest teda ei saa hävitada. Mõistus kardab surma.
Kuni seostad end mõistuslikul tasandil, oled sa juhitav. Sinusse saab istutada kõhklusi ja kahtlusi, sind saab panna maski kandma, vaktsineerima, ravimeid võtma ja isegi inimesi tapma. Ka kõige ratsionaalsemad inimesed on hirmu abil mõrvariks pööratavad. Füüsilisse kehasse klammerduv inimene on kõige rumalam ja ohtlikum relv üldse.
Ainult see, kes laseb lahti füüsilisest, hakkab nägema tõde. Ta näeb, et on osake kõiksusest ja samas kõiksus ise. Ta on hävinematu, muutmatu, kõike ületav jõud ja vägi. Ta ei pea kartma surma ega haigusi, sest teab, et kõik on vaid üks Elu kogemise määratud osa.
Kui tõused kõrgemale füüsilisest, märkad, et kuigi on surma, püsib side Eluga ka üle surma piiride. Sinu armsamad ja lähedased on endiselt sinuga ühenduses läbi armastuse ja hukutamatu Elu jõu. Isegi valu, mida sa tunned nende kadunud füüsilisse vormi klammerdudes, on tõestus Elu hävimatusest – jõust, mis elab edasi.
Füüsiline peab hävima, sest nii on määratud.
Meie soovid ja tahe ei loe. Universumi toimimise mehhanismide vastu ei saa desopurgi ega maskiga. Kui naeruväärsed me oleme, et seda loodame!
Ka maski kandes võib haigestuda vähki. Ka täiuslikult tervislikku elu elades võib surra autoõnnetuses. Elu on selliselt määratud, Surm on selliselt määratud. See PEAB olema. Ja meie PEAME leppima.
Koroona – kroonidest kroonim viirus võimaldab meie teadvusel tõusta sellele jumalikkuse tasandile. Tasandile, kus me kas õpime füüsilisest kehast tõusma kõrgemale selles elus ... või klammerdume füüsilise külge edasi ja hirm viib meie rumala pea Surma puhastustulle, et tulla tagasi targemana.
Valik on sinu, kas ärkad nüüd või hiljem. Kui kaua sa tahad veel olla sama loll nagu su mõistus?
Tekst: Pamela Maran
تعليقات