Lugesin eile oma kahe aasta tagust lugu, kus raamatu kirjutamiseks läbitud intervjuude käigus üks mees mind ahistas. See lugu lõi inimesed mitmesse leeri ja oskan seda vaadet paremini selgitada ehk alles täna, mil ma sarnaseid juhtumeid teiste näidetel olen kohanud. Ja olen kindel, et see vaatenurk ei meeldi endiselt väga paljudele.
Kirjutasin muuhulgas ka sellest, et ka minul oli oma roll selles loos ja paljud said valesti aru. Justkui oleksin ma pidanud teistsuguseid riideid kandma või muul viisil end pisendama ja SIIS poleks seda juhtunud.
Ilmselt ei saa paljud tänaseni aru, et ma räägin vastutusest, mis ei seisne teise inimese loomuse kujundamisel, vaid MINU valikutel.
Ma ei vastuta ahistava mehe minevikutraumade, tema kiskjaliku loomuse kujunemise ning antud hetkel tehtud valiku eest. Tema vastutab selle eest. Mina aga vastutan oma rolli eest.
Kirjutasin ka siis, et MINU JAOKS seisnes vastutus piiride kehtestamises - see oli see, mida ma nägin ja ma ei projitseeri seda ühelegi teisele ohvrile.
Ma ei ütle, et minu piiri kehtestamine oleks teise inimese loomust või otsust muutnud - need olid endiselt tema vastutada. Aga piiri kehtestamine oleks mind muutnud.
Nii varem kui ka hiljem olen saanud tohutult õppetunde, kus inimesed sõidavad minust vägivaldselt üle. Ma lihtsalt ei julge ega taha olla ebameeldiv inimene, kes rusikaga lauale taob, oma õigust nõuab või raske inimese karmilt uksest välja viskab. Kuid südames olen seda soovinud olukordades, kus minuga on halvasti käitutud.
Nii ma näen, kuidas minu vastutus sarnastes olukordades on olemas ja ma saan aru, et kokkupuuted ebameeldivate inimestega õpetavad mulle vastutuse võtmist selleks, et ma õpiksin enda eest seisma ja lõpetama hea inimese mängu, et TEISTEL oleks hea.
Mul läks õige mitu ebameeldivat juhtumit veel, kuni ma poolteist aastat tagasi seda viimaks julgesin teha.
Vastutus ei tähenda sellises olukorras enda väänamist loomulikkuse vastu, et teiste vastutust ära kaotada (ei suhtle meestega, ei lähe seelikus välja, ei käi õhtuti peol jne), vaid just liikumist loomulikkuse poole.
Kui mitu korda olen ma mõttes inimesi uksest välja saatnud, aga suu on vett täis, sest "Ma katsun pigem mõista", "Ma parem ikka loon kaastunnet" jne, sest ma ei taha konflikti suuremaks ajada. Samas ma ei saa aru, et konfliktid lõppevadki just uksest välja saatmisega ehk oma tegelikku tunnet järgides.
Võib-olla on see isegi selge arusaam, aga järgmine ajab ilmselt paljudel meestel harja punaseks.
Arvatavasti just selle loo ellutoomise pärast olen saanud õige mitu pihtimust meestelt, kes on sattunud juhusuhte tõttu väikestesse draamadesse. Toome näiteks olukorra, kus mees kommunikeerib selgelt, et ta ei soovi suhet, sidemeid, vaid aeg-ajalt seksida (või ühe korra), ning naine on sellega nõus. Tekib draama - nt rasedus või naisel tekivad tunded ja pikaajalise teema peale soovib naine enamat.
Milles seisneb meeste pimedus ja nõrkus on see, et nad pesevad käed puhtaks, öeldes, et nemad ei vastuta, sest nad väljendasid reegleid väga selgelt.
Meestel on illusioon, et kui nad torkavad emmi tuppe, siis hiljem seda sündmust justkui ei eksisteerigi, sest nad ju enne panid sõrmed risti ja hüüdsid: "atsurr!!". Ja vastutab ainult naine.
Sündmus, kus kaks inimest seksivad, lasub vastutus mõlemal - hoolimata lausutud sõnadest.
Enamasti (!) naised ei lase meest endasse, kui neil pole juba tundeid tärganud. Miks nad lepivad sellise suhtega? Sest nad loodavad, et mees muutub; et mehel tekivad tunded.
Ja naine vastutab omakorda selle eest, et tal on karma otsida suhet, kus teda sügavalt ei austata, vaid kasutatakse ära. Nii kaua, kuni ta saab aru OMA vastutusest, et ta ise peab end alaväärtuslikuks ning otsib sellele kinnitust sellistest suhetest. See toimub, kuni naine ärkab arusaamisele oma rollist, et sellest ära pöörduda - liikuda eneseväärtustamise poole. See on üks variant, miks sellised mehed alati juhusuhteid leiavad - naiste alaväärsustunde pärast.
Mees, kes jääb illusiooni, et tema loodud reeglid kaotavad tema vastutuse, on nõrk mees. Ta ei julge vastutusega seotud valule otsa vaadata.
Kui sa penetreerisid naist ilma kaitsevahendita, siis sa oled vastutav raseduse eest (mis iganes luuletusi sa ka enne ei rääkinud).
Kui naine hakkab soovima enamat, siis sa vastutad tema tunnete eest, sest mida sa ootasid tohutut intiimsust ja hellust jagades?
Ja siin tuleb aru saada, mis see vastutus on, kui naisel on tunded. See on arusaam, et sa äratasid need oma tugevust pakkudes ja naise energiasse intiimselt sisenedes. Vastutus ei tähenda seda, et sa liigud oma loomulikkuse vastu, kus topid sõrmuse sõrme ja elad õnnetult elupäevade lõpuni. Kui sul pole tundeid, siis vastutus on: "Anna andeks, aga ma endiselt ei saa sulle enamat pakkuda. Ma tean, et oma läheduse jagamisega on mul oma osa sinu tunnetes, aga kahjuks ma ei saa samaga vastata."
Vastutusõimetu mees poeb oma vabanduste taha "Ma ju SELGELT ütlesin enne ..." ja kaob jäljetult või lõpetab suhted külmalt, jäädes naist süüdistama, aru saamata oma rollist. Ja vastutusvõimetu naine jääb omakorda meest süüdistama, aru saamata oma rollist, et ta lasi omaenda alaväärsustunde pärast mehel end kasutada.
Vahet ei ole, milline on olukord - meil on ALATI vastutus.
Kui sa näed lõhkise peaga inimest lebamas, sa võid öelda, et sina ei andnud peksa - sina ei vastuta, sa võid edasi kõndida. Aga kui sa tulid olukorda kogema, lasub sul automaatselt vastutus. Sa võid teha valiku inimest aidata, aga võid teha valiku minema kõndida. Mõlemal juhul sa vastutasid oma reaktsiooni - mitte juhtunu eest. Kui ma näen prügi maas vedelemas, võin kiruda rumalaid inimesi või see üles korjata. Mina vastutan, sest ma nägin.
Inglise keeles on see ehk arusaadavam. Sõna responsible ehk vastutav koosneb justkui kahest sõnast - response (reageering) ja able (suuteline).
Sa oled ALATI reageerimisvõimeline ehk vastutav antud olukorras. Ja sel pole mingit pistmist süüga. See on vaid võimekus näha oma rolli ja seeläbi saavutada VÕIME sarnast olukorda tulevikus vältida, kui see sulle haiget tegi.
Mitte muutes end pisemaks või jämedamaks või kinnisemaks, aga just liikudes läbi valu loomulikkuse poole.
Miks mees "ghostib", jämedalt käitub pärast juhusuhet? Tegelikult on tal valus, kui ta põhjustab kellelegi kannatusi, aga lihtsam (nõrgem) versioon on see, et ta süüdistab naist (kaotab oma vastutuse), keerab ebamugavusele enda (!) sees selja ja kaob jäljetult ... või väldib seda jämeda käitumisega. Ta lihtsalt ei suuda otsa vaadata sellele valule, mida keeruline olukord toob.
Ja kui mind ahistati, siis ma võin jääda elu lõpuni süüdistama perverdist vanameest ja olla ta peale vihane ... või ma saan aru, et tema vastutab oma vägivalla eest ja mina enda eest seismise eest. Ning tänada mõttes õppetundi, ning liikuda sellest edasi kergusega, mitte uuesti ja uuesti märku andva traumaga.
Ma tean, et need mõtted on vastakaid tundeid tekitavad, aga mõtle korra läbi - KUIDAS ometi on MUL vastutus raskes olukorras?
Comments