Üldiselt on oma mõtete jagamisel kaks põhilist väljendusviisi.
1. Inimene surub oma arvamust alla, sest ta kardab haiget teha, tüli tekitada, konflikti põhjustada. Selle asemel elab ta emotsioone ja valusid läbi enda sees, et kõigil oleks meeldiv. Tihtipeale jäävad just ohverdavad naised sellesse etappi toppama. Soovist teha kõigile head kerjatakse salamisi läbi näilise „hea inimese“ imago puuduolevat armastust. Kuna näilise ja tõelise vahel laiub kuristik, elatakse lõhestunult. Selle lõhe füüsiline väljendus on tihtipeale suurenev rasvapolster, sest lõhet tuimastatakse söömisega.
2. Inimene ütleb julgelt oma arvamuse välja, ei karda öelda teravalt ka lähedastele inimestele, sest tema jaoks on see aus ja ehe suhtlemine. „Ma olen sinuga aus!“ on põhjendus otsekohesusele.
Arvamuste tulistamine on omane suure kontrollivajadusega inimesele, kelle otsekohesuse tuumaks on sügav usaldamatus elu kulgemise vastu. „Vaid siis, kui asjad toimivad nii, nagu mina ütlen, võib olla kindel, et kõik läheb hästi/õigesti!“
Selle taga on ka soovimatus, et keegi teine juhiks ja kontrolliks. See, kui keegi teine juhib, oma soove avaldab, ütleb egole, et sa pole midagi väärt, sa ei ole oluline, keegi teine võtab ära olulise koha, mis pidanuks kuuluma sulle. Nii tulistab paindumatu ego kahele poole, põhjendades: „Ta pidi seda kuulama! Tal oli seda vaja teada! Nii EI TOHI teha! See on loomulik, et ta peaks käituma nii, sest see on NORMAALNE. See on tavapärane austus teiste vastu ja ta ei käitunud ÕIGESTI. Keegi pidi ju tõe välja ütlema!“ ... jne.
Tuumaks on hirm olla ebaoluline, olla mitte kuuldud, mitte märgatud. Nii pillub ego sõnu ja arvamusi kahele poole, et tunda, et ta on vajalik.
Mõlema väljendusviisi puhul on oluline aru saada, et mida iganes me õigeks/valeks ei pea – see on üksnes isiklik hinnang, ja kuigi kõik põhjendused tunduvad igati loogilised ja pädevad, ei kanna need siiski endas tõde. Olgu arvamus alla surutud või välja öeldud – need ei kanna sügavat usaldust elu vastu ega ka armastust. Neis on vaid sildid, ei midagi muud.
Kõige keerukam on praktiseerida kolmandat versiooni ehk teadlikkust.
3. Sa saad aru, et sinu arvamus on vaid mõistuses loodud konstruktsioon, programm eelnenud kogemustest ja õpitud sõnadest. Samamoodi mõistad, et ka teise inimese käitumine ja arvamused on tema aju loodud konstruktsioon.
Kui tõused mõttevadast kõrgemale, siis jälgid teise inimese konstruktsiooni ja märkad ka endas kerkinud huvitavat vastust, mis sellele järgneb (nt haavumine teise inimese sõnadest). Sellises teadlikkuses ei ole sa enam automaatne reageerija, vaid märkaja. Reaktsioon toimub kehas, toimub mõistuses, aga teadlikkus jääb jälgima. Teadlikkuses lahustub edasine automaatne programm. Teadlikkuses tekib ka kaastunne teiste vastu, kes tuliselt oma arvamust avaldavad, sest sa tead, et tuumaks on vajadus olla armastatud ja märgatud.
Seetõttu olen võtnud praktikasse harjutada torkajate armastamist. Mida valusam on, seda rohkem kasvatan endas kaastunnet. Et isegi siis, kui ma valmistan torkajale lõunat, pisarad pudenemas köögilauale, sest see reaktsioon tuleneb kehast – siis teadlikkuses on armastuse ere valgus, mis õnnistab iga lõigatud tomativiilu.
Et kui „sõnakad mehed“ otsustavad meie käekäigu ja seaduste üle, siis kuigi ma vangutan pead, õnnistab teadlikkus neid kõrgemalt, sest neil on õigus mängida seda elu klounaadi.
Et kui need koroonauudised lämmatavad turvatunnet, siis teadlikkus õnnistab olukorda ega võitle vastu, sest massihüsteerial on luba kulgeda ... täpselt samamoodi nagu on luba mäsleval ookeanil. Mis siis, et meie alus on lainete meelevallas – lainetel on õigus meid pilduda, kanda või tappa.
Nii liigume tasapisi lubamisse, vaikusesse, ilusse ja armastusse. Meil pole vaja midagi suruda ja peita, aga meil pole vaja ka torgata ja endile rinnale taguda, et olla märgatud. Teadlikkuse eredas valguses oleme turvatud ja hoitud, usalduses ja armastuses. Täiuses.
Kõik, mis on, on lubatud.
Sa ei pea peitma. Sa ei pea hüüdma.
Sa oled lubatud by default.
Tekst: Pamela Maran
Comments