Kõik, mis sa oled, milline on su arengutase, milline on sinu ülesanne edasiliikumiseks – vastavalt sellele armud sa või armastad sulle kõige sobilikumat inimest, ja vastupidi.
Kuigi oleks ilus mõelda, et me oleme niivõrd erilised ja ligitõmbavad, armastatakse meid tegelikult selle pärast, kes on meie armastaja ja mis on tema teekond.
Rääkisin ühe oma endise kaaslasega, kelle ma nooruse tuulepäisusest maha jätsin. Ütlesin talle, et sain oma süütundest selle taipamisega üle, et ma olin lihtsalt tema teekonnale määratud õppetund (ja ma teadsin ka, milline õppetund). Küsimus ei olnud MINUS, vaid tema hinge kutses kasvamise poole.
Ta oli sellest pisut häiritud ja küsis, kas ma vabandan sellega välja oma mahajätmist.
Ma küsisin vastu, kas ta soovib, et ma elu lõpuni käiks ringi selle süükoormaga ja piitsutaks end otsuste pärast, mida ma ammu tegin. Nägin ta näost vastust, kuigi ta ei tahtnud seda tunnistada, sest haavumine oli temas endiselt olemas.
Tema õppetund, hinge kasvamise soov, oli alguse saanud lapsepõlvest ja kandunud edasi pärast mindki. Kuna ta ei näinud üheski sündmuses õppetundi, vaid paratamatust, jäi ta ka edasi kannatama, edaspidi tervisehäirete tõttu. Hing ihkab kasvada, aga mõistus valib kannatused, mis lõpuks loob kannatusi ka kehas. Olgu, see on tema teekond.
Inimene, keda me armastame, annab meile võimaluse sisekaemuseks. Mida meil on selle inimese abil õppida? Mida need raskused selle inimese armastamisel minu kohta näitavad? Miks oleme kinni inimeses, kes meid ei armasta (teades, et küsimus pole inimeses, kelles me kinni oleme, vaid meis, kes klammerdume)? Millele viitab see valu, mida teise armastamine minus välja on toonud?
Me ei saa kunagi paluda, et keegi meid lahti laseks oma valusa armastuse kütkeist. Me saame ise sellest välja kasvada, kui oleme õppetunni läbinud. Küll me võime paluda enda lahtilaskmist lihtsalt selleks, et näha, mida teise inimese vastus meie sees lähemalt näitab, kui me seda seni ei suutnud näha.
Me ei saa armastada mitte kedagi teist kui ainult seda, kes vastab meie arengutasemele.
Me ei saa pageda, ära lõigata, vältida, keelata armastust, mis meil on teise vastu. See oleks enda vältimine.
Kuidas üle saada valusast armastusest? Armastades seda tunnet, teades, et see on sinu sisemaailmas toimuv ega ole otseselt seotud selle teisega. Sa oled klammerdunud armastusse, mitte sellesse teise. Teine on vaid sihtmärk, aga nool, vibu ja mänguilu kuuluvad sulle. Sihtmärgid võivad vahetuda, aga mängurõõm jääb. Vanu sihtmärke taga nuttes või märgist mööda rihtides jääb meil mängimise rõõm kogemata. Kuid rõõm on ka mööda lastud märkides ja vanade kadumises. See on kõik ainult kogemus selleks, et sina mängus paremaks saaksid.
Armasta oma armastust, sest see on osa sinust. See, kuidas ja keda sa armastad, tuleb sinust, sel ei ole suurt tegemist selle teisega. Nii võib ka ilus armastus ja teine pool veelgi suuremaks kasvada, kui sa tead, et läbi teise armastad sa iseennast.
Tekst: Pamela Maran
Opmerkingen