Mu sõber jagas hiljuti valusat pettumust, mille ma automaatselt enda süüks võtsin. Tundsin vastutust, et ma polnud osanud lahendada olukorda, mis oli ka varem meie vestlustes üles kerkinud. Teema torkas mu ego mitmes punktis: „Minu käitumisel ja energial on roll, et ta tunneb pettumust, sest me oleme seotud – ta ju peegeldab minu sisemaailma. MINA peaksin nägema lahendusi ja aitama, sest ma olen teadlikum kui TEMA. Mida MA saaksin nüüd teha?“ Olin haavunud ja mitmes mõttes iseendast. Mul läks vaja mitu tundi aega ja eemaldumist olukorrast, et näeksin mitut olulist viga selles mõttekäigus.
Mida me inimeses näeme – rollid, käitumismustrid –, sellesse lõksu me inimest ka asetame. Üsna tüüpiline on olukord, kus naine hakkab tundma ennast oma mehe emana. Mehe eest hoolitsetakse pidevalt, hoitakse ja väga vähe saadakse tagasi. Paradoks seisneb selles, et mida enam naine näeb meest kasutu lojusena, seda enam mees kasutuks lojuseks ka jääb. Kui mees ka soovib sellest rollist väljuda, pole see võimalik, sest naine surub ta oma nägemusega tagasi vanasse kasti.
Ühiskondlik hukkamõist mõrvaritele, varastele, muidu lurjustele surub inimest kasti, kus ta ka ise seostab ennast rolliga, milles ta on, ning jätkab käitumist vastavalt rollile. Kihutavad põmmpead jäävad kihutama, loodust reostavad tondid jäävad reostama, valelikud sõbrad jäävad valelikeks.
Kui me päriselt soovime, et inimene vabaneks kannatustest, mida roll on talle valmistanud, tuleb meil aru saada, et inimene pole see roll, mida ta mängib. Inimese tegelik olemus on armastav hing, mis on mattunud rollide ja mustrite alla. Tol hetkel, kui nägin läbi ego oma vastutust sõbra mures, surusin ma ta rolli „hädasolija, õpilane“, võttes endale rolli „päästja, õpetaja“. Oma suhtumisega lukustasin ma ta tema pettumuse algallika – ebapiisavuse – külge veel tihedamalt.
Egol on alati vaja midagi TEHA, midagi LAHENDADA. See lubab illusiooni TEGELEMISEST ja probleemi lahendamisest. Paradoks seisneb aga selles, et vajadus LAHENDADA tähendab olukorra mitteaktsepteerimist. Sest see, mis on ebasoovitav, on vaja ära lahendada. Minu vajadus sõpra „aidata“ tuli mitteaktsepteerimisest.
Probleemi lahendamine on nagu hullusärgi selgatõmbamine. Näiliselt me teeme midagi ja oleme lahendust loomas, jättes siiski märkamata, et pärast seda on seotud kätega oluliselt raskem lasta probleemil ise ennast lahendada.
Sain alles hiljem aru, et mul jäi tegelikult puudu RUUMI loomisest. Ruumist, kus mu sõbra pettumus on lubatud, kus minu enda „isiklikult võtmise haavumine“ on lubatud. Puudu jäi märkamisest, kus tegelikult oli kõik lubatud ja hinnanguteta märgatud. Ruum seejuures tähendab ka AEGA. Anda aega, et pettumus võiks ilmneda veel ja veel ja veel, ning iga kord me lihtsalt märkame tema tulekut ja minekut.
Egol on vaja lahendusi, plaani, et olukord uuesti ei korduks. Ego ütleb ka „Jaa, märkame, ärme anna hinnanguid!“ ja samal ajal vajutab stopperi käima, lootes, et see sitt jääb nüüd kohe-kohe selja taha, sest ma ju „teen“ midagi – märkan!
Aga lahenemisel on vaja nii suurt ruumi, avarust, mõistmist, kus justkui mitte midagi ei toimu peale armastava märkamise. Meil on tarvis märgata, et pettumused, käitumised, mustrid, emotsioonid on nagu lained, mis voogavad inimvormi kaudu ühest äärmusest teise, kuid selle kõige all laiub puutumatu valgus. Seda valgust on meil vaja näha. Nähes teise valgust, mitte tema valgust katvaid kihte, hakkab teine muutuma valguseks.
Soovin, et järgmisel korral, kui pettumuse laine voogab üle mu sõbra, näeksin seda lainena, mis on määratud tulema ja hajuma, ning on loomulik, et ka mina seda tunnen, sest me oleme üks ja seesama RUUM, kus kõik aset leiab. Et ma ei oleks „õpetaja“ ja tema „õpilane“, asetades teda rolli, milles on võimatu olla RUUM. Ruumil ei ole rolli – ta vaid lubab kõigel juhtuda. Õpilane ega õpetaja ei saa olla ruum.
Ja kui minust saab ruum, siis aegamisi õpib ka tema olema ruum. Ruum, kus me jälgime laineid, mis voogavad, ja me vaid muigame seda jälgides: „Või nii?“ Selles ruumis leiab kõik iseenesest lahenduse. On vaja vaid hullusärk lahti sõlmida ja vaadata, kuidas asjad kulgevad.
Seejuures on see ruum piisavalt avar, et mitte iseenda üle kohut mõista, et ma ei osanud eelmisel hetkel ruumi luua. Et ma püüdsin lahendust leida. Aga ma püüdsin, sest ma armastan ... küll ebateadlikult, aga armastan. Ja see eelmine ebateadlik hetk oli lihtsalt teeviit arusaamiseni ruumist. Seetõttu on ego möödapanekud tegelikult ikkagi väga valgustavad.
Olen tänulik neile pettumustele, möödapanekutele, kriisidele. Nad juhatavad mind RUUMI, milles on valgust.
Tekst: Pamela Maran
Comentarios