Kõndisime Bangkoki kesklinnas ringi ja jõudsime sõpradega ühele pargikontserdile.
Vali muusika, plaksutav publik ja erutatud õhtujuht püüdsid meiegi tähelepanu.
Vaatasin seda melu huviga pealt. Konferansjee vadistas tai keeles nii, et mitte midagi ei saanud aru ja ega kogu üritusestki polnud vähimatki aru saada. Ja see tegi selle nii põnevaks.
Laval olid reas lauljad, kes poseerisid fotograafiparvele laia naeratusega, tüdrukud hoidsid lavalt tulles sirgendatud juukseid elegantselt kahe käega näo ette vajumast, pilk maas, kõndisid kiirelt fännidega kontakti loomata kiirelt ära. Ilmselt staarihakatised, ütles nende kehakeel.
Õhtujuhid olid sõiduvees lõppematu mölaga, nautides prožektorite valgust ja olles täielikult kadunud neile sobilikku rolli.
Helimees jälgis tagareas keskendunult mängu, fotograafid sebisid üksteise võidu.
Ma ei saanud millestki aru, mida tüübid rääkisid, ma ei teadnud, kui kuulsad või ägedad olid need artistid, aga ma plaksutasin ja huilgasin publiku seast nagu meeletu. Mul ei olnud mingit sidet ega ühendust toimuvaga, aga ma elasin kaasa ei millegi pärast.
Naljakas ja põnev oli mitte teada, vaid jälgida, kuidas inimesed mängivad ette antud rolle. Kellegi jaoks, kes ei oma ühtegi hinnangut - sest ma ei tea, millest käib jutt ja kes on need inimesed - oli see kõik vaid etendus. Ühed mängisid tähtsaid, teised mängisid vahendajaid, kolmandad mängisid taustajõude, neljandad mängisid kaasaelajaid. Kõik mängisid mängu, ja just nii see näis sellele, kes ei tea, mis toimus.
Kui ma tean, et see valge kleidiga tüdruk on popstaar, siis ma vaataks teda kas põnevusega või kadedusega, kas ta eksib nootides või on täna väsinud. Kui ma tunneks keelt, mõtleks ma, mis jama ajab õhtujuht või vaimustuksin tema mõtetest. Kui ma tean, et see fotograaf on Õhtulehest, äkki püüaks ma sättida tema vaatevälja.
Kui ma teaksin, kaoksin ma lugudesse ja hakkaksin tundma, mõtlema, kaoksin ära rolli, mida teiste rollid äratavad.
Kuni ma ei tea, saan ma vaadelda toimuvat kui mängu, valimata pooli. Ma saan elada kõigile kaasa, sest kõik on nii naljakas ja põnev korraga. Inimesed mängivad "Ma olen keegit".
Kui sa mängid kedagi, kaod sa sellesse kiiresti. Ma võin uskuda kergelt, et ma olen äge popstaar, tõsine kassapidaja või vaimustav joogaõpetaja. Niimoodi ma ei näe, kuidas Jumal plaksutab tagareast, naerab südamest ja hõiskab kõripõhjast: "uuuuu, hästi paned, Pam, hästi paned oma kõiketeadja rollis!".
Ja see pole sugugi pahatahtlik huilgamine, vaid tõepoolest südamest kerkinud vaimustus, sest see vaatemäng on lihtsalt nii huvitav. See on vaatemäng, kus hinged mängivad tõsimeeli oma rolle.
Andku Jumal mulle kõrvu kuulata tema huilgeid, kui ma oma rolli liigselt ära kaon. Kui ma end liiga tõsiselt võtma hakkan. Kui ma end päriselt ka selleks pean, mida ma etendan.
Olgu mul eimidagiteadvat meelt, mis jälgib inimesi hinnanguta, et minus poleks tasast hoiakut "aa, tema on SEE, tema sõnad on VAT NII, ta tegi minevikus NAA".
Olgu mul oskust võtta vastu inimesi, kuulates nende valusaid või ilusaid sõnu sama võrdsena kui tai keelt. Olgu mul oskus näha neid kõiki hingedena, kes lihtsalt mängivad rolli.
Sest kui ma näen neid hingedena, saab Jumal minuski neile hüüda: "uuu, hästi paned oma rollis! Äge! Aga ma näen su hinge ka, sõber!".
Olgu minus vaimustust kõigile kaasa elada, kedagi eraldi üles tõstmata, kedagi alla surumata, teadmata, mis roll mulle rohkem või vähem meelt mööda on.
Olgu mul kõrvu kuulata Jumala häält.
Tekst: Pamela Maran.
Comments