Viimaste nädalate võhm on läinud koduvahetusteemadele ja mul on ausalt öeldes hea meel, et lisaks beebimajandusele on elus midagi muud, mille pärast pead valutada. Kirjutan, kuidas senine teekond on kulgenud ja õppetunnid, mis on mulle näidanud, kuidas igaüks võib oma unistuste kodu soetada. Isegi siis, kui sa oled täiesti veendunud, et see ei ole võimalik.
Mõtlesin oma koduostuteekonnale tagasi ja mis olid need takistavad mõtted, mis mind kodu soetamisest eemal hoidsid. Oma esimese korteri ostsin 10 aastat tagasi. Ma ei oleks seda teinud, kui mu kõrval poleks olnud edukat äriinimest, kes mu vaesusesse kaldunud mõtlemist keskme poole poleks nihutanud.
Suurim takistus on mõtlemine – see ei ole võimalik; see ei õnnestuks; MULLE käib see üle jõu; KUNAGI, kui ma rikkam olen.
Kui ma esimest laenu võtsin, tundsin veidi petturina, kes tegelikult ei saa ilmselt selle laenuga hakkama, aga äkki pank jääb uskuma. HAA, jäigi!
Ma kartsin tohutult seda laenukoormat, mis tundus üüratu. Tuletan meelde, et mu korter maksis 49 000 eurot, mis 10 aastat tagasi oli röögatu summa. See oli üks kallemaid kortereid Rakveres. See on ka esimene õppetund, mida see ärimees mulle andis – raha väärtus kahaneb kogu aeg. Vahet ei ole, kui röögatu see summa täna tundub – kümne aasta pärast EI OLE sellel enam sama väärtust.