Sõber küsis mult hiljuti huvitava küsimuse: „Kui sul tütart poleks, kas oleksid oma teekonnal sügavamas kohas?“ See kõlas ehk pisut julmalt, aga sain aru, mida ta mõtles. Ilma pereeluta võiksin olla ükskõik kus maailma otsas, mediteerida hommikust õhtuni, elada kerjusmunga elu, muretsemata sooja kodu ja söögi pärast, õppida ja areneda, vastutamata kellegi teise eest peale enda.
„Ei,“ ütlesin talle vastuse üle mõtlemata, sest olin selle arusaamiseni alles hiljuti jõudnud. „Inimsuhete kaudu jõuame veel sügavamale endasse. Tänu talle, sulle, emale, isale jõuan ma andestusse, oma pimedatesse nurkadesse, arusaamistesse, kuhu üksinda koopas mediteerides ei jõua.“
Meil on peas kujutelm ideaalist, mis peaks viima meid illusoorse parema minani ehk õnneni. Illusioon, et kui mul poleks lapsi, tippjuhi ametit, pangalaenu, nõudlikku naist, SIIS oleks mul aega, ruumi, vabadust, et oma õnne luua.
Mul oli peas illusioon, et olen oma teekonnal nii kaugele jõudnud, et kui astun suhtesse, siis on see küll guruga, kellega mediteerime hommikul viis tundi, keskpäeval neelame praanat ja õhtul äratame kundalinit. Ja elu andiski mulle variandi, mis aitaks mul oma teekonnal sügavamale jõuda – tavalise Eesti mehe.
Mul läks üsna pikalt aega aru saamisega, et „tavalise Eesti mehe“ kesta all oligi pika habemega valgustunud guru. Sain sellest siis aru, kui lasin lahti ideaalist ja kujutelmast sellest, mis näis olevat mu arengule kõige õigem. Minu arengule oli vaja „tavalist“ Eesti meest, omade tujude ja vigadega, et ma õpiksin andestust, kaastunnet ja omaenese ego. Kuulasin hiljuti Ram Dassi loengut, kus ta seda hästi selgitas. „See, mis on sinu taldrikul, ongi sinu teekond valgustumiseni.“
Sul on viis last, mees, kolm kassi ja kaks töökohta? Suurepärane – see on sinu spirituaalne teekond.
Sa oled ärihai, kellel on 16-tunnised tööpäevad? Suurepärane – see on sinu teekond valgustumiseni.
Sa oled kooliõpetaja, juuksur, müüja või raamatupidaja? Suurepärane – see on sinu teekond tõeni.
Eriti imelised teeviidad ja abistajad sel teekonnal on inimsuhted. Sinu meditatsioon, jooga või pranayama võib aidata jõuda selle teadmiseni, et KOGU ELU on spirituaalne teekond, aga mitte pagemine üksnes meditatsiooni, joogasse või hingamisharjutustesse. See, mida sa teed matilt tõustes, näitab, kas sa kasvatad seal üksnes oma ego või päriselt avardumist.
Kõige parem spirituaalne praktika on suhe teise inimesega. Tema viitab alati sinu sisemaailma pimedatele nurkadele, kuhu sina saad valgust heita. Kui enesesse vaatamise asemel leiad pimedaid nurki teisest, jäävad sügavused eneses avastamata. „Miks ta nii teeb?“ vs „Millele see olukord minus viitab?“
„Ta ei pinguta üldse. Ei ole ju raske vahel midagi ilusat öelda või helistadagi. Ta ei jaga isegi hellitusi ja mõtleb ainult tööle.“ vs „Minu sees on rahulolematus, mida näen tema abil. See rahulolematus on seal juba ennegi olnud, aga alles tänu talle näen ma seda. Mis on selle rahulolematuse taga? Soov saada tähelepanu, hoolt, armastust. Millest see on tulnud? Sellest, et seda on minus eneses ebapiisavalt ja nüüd panen selle eest vastutuse teise õlule. Ma soovin end teha ohvriks ja väetiks, andes teisele oma jõu, lootes, et ta annab selle tagasi. Lootes, et siis olen ma õnnelik ja armastatud. Selle asemel panen selle jõu kohe endasse, märgates oma rolli ja vastutust. Ma märkan, et ma ootan armastust väljastpoolt. Ma märkan oma rahulolematust ja sõlmin kõigega rahu. Aitäh, kallis, et sa aitad mul endasse kohale jõuda.“
Selliselt võivad saada pimenurkade valgustajateks lapsed, kolleegid, kliendid, hobid.
„Küll see klient ikka käitus mölakalt. Jäägu talle kont kurku kinni, kuradi näru!“ vs „Millele selle inimese käitumine minus viitas? Minusse on tekkinud pinge ja ülekoormus. Olen pidanud palju energiat välja andma ja varud vajavad täitmist. Kliendi välja lastud pinge vastuseks üles kerkinud ärritumus viitab mu väsimusele. Ma peaksin puhkama. Aitäh sellele inimesele.“
Kogu elust saab spirituaalne teekond, kus nõudepesust lähedase kaotuseni on kõik üks kestev meditatsioon. See, mis sul juba on, ongi praktika, spirituaalsus, teekond, sügavus. See, mis sul juba on, ongi lühike samm valgustumiseni. Mitte koobas Tiibetis, klooster Himaalajas, kümnepäevane vipassana, üksiolek, maisest varast loobumine, taimetoitlus, tantrafestival või ayahuasca-tseremoonia. See, mis sul juba on, ongi SEE. Kuni sa leiad vilkuvas pirnis, hoolimatus kaaslases, üle pea kasvanud lapses, pesemata nõudevirnas viiteid enese sisse, praktiseerid sa vaimsust. Nii kaua kuni jutustad endale lugusid, kuidas kogu maailm peaks su ümber muutuma, et sa saaksid jõuda õnneni, ei aita sind ei Tiibeti koobas, klooster Himaalajas, kümnepäevane vipassana, üksiolek ega ka taimetoitlus.
See, mis sul juba on, ongi sinu teekond valguseni. Korda seda mõtet veel.
Tekst: Pamela Maran
Comments