Su aju on programmeeritud.
Mida see tähendab?
Ei, see pole mingi Matrixi kood, mis sulle pähe laeti, kui sa olid kosmoselaevas kunstlikus lootekotis, vaid see on alateadlik ajumuster, mille sa lapsena ära õppisid ja mille järgi nüüd iga päev toimetad.
Programmeerimine algas sinu vanematelt ja jätkus intensiivselt ka koolis.
Enamik asju, mida sa põnnina instinktiivselt tegid, olid taunitud. Nutmine, karjumine, kargamine, rabelemine, mossitamine jpt negatiivsed INSTINKTIIVSED väljendused, olid taunitavad, karistatavad. See on ka mõistetav, sest need oli taunitavad sinu vanemate puhul, kes lapsena antud mustri ära õppisid ja selle järgi ka sind kasvatasid.
Vanemate eeskujul tekib lapse alateadvusesse sama muster – ärevus valesti käitumise pärast, sest see on karistatav, või trots nimme käituda valesti, et tähelepanu pälvida.
Programm jätkus koolis, kus normipärane käitumine oli premeeritav hea ja sellest kõrvalekaldumine karistatav halva hindega. Sellest tekkis programm võrdlemisest ja võistlemisest ning samuti ärevus normist kõrvale kaldumisel. Sa PIDID täitma etteantud ülesandeid maksimaalselt, et püsida normis, olla aktsepteeritud ja saada head hinnet. Hea hinne tekitas rahulolu, vallandusid õnnehormoonid, mis kirjutasid ajju mustri, et norme maksimaalselt täites ja saavutades võid sa end hästi tunda.
Kui sa kaldusid normist kõrvale ehk ei teeninud head hinnet, siis kaasnes sellega süütunne, väärtusetusetunne, ärevus vanemate hukkamõistu pärast, vallandusid stressihormoonid, mis kirjutasid ajju mustri, mille järgi normile mittevastamine tekitas halva enesetunde.
Sellises keskkonnas kasvades oleme omandanud ajubaasi, mille järgi me otsime teid, et norme täita. Kui ühiskond seab meie ette normiks kõrghariduse, saleda keha, edu vm, siis on see justkui järjekordne kooliülesanne, mille me peame sooritama hindele „5“. Kui me ei vasta normile, elame pidevas ärevuses, sest kuklas vasardab hinne „2“, mittevastavus.
Me PIDIME olema head lapsed ja nüüd peame olema head inimesed. See on lõhe oma loomulike instinktide ja olemise vahel.
Keda koormab sellises stressis elamine, see leiab viise, et normide vastu võidelda. Narkootikumid, alkohol, peod jms on võimalus pidevast stressist lõdvestust leida ja samas näidata, et normid sind ei piira. Seejuures ei saa need mässajad aru, et ka nende mäss vastab programmile.
Me elame programmi järgi ja etteantud norme täites, endiselt hirmuga läbi kukkuda, või normidele mitte vastates püsivas väärtusetusetundes.
See on lühidalt meie programmeeritud elu halb uudis.
Hea uudis on aga see, et aju on ümber programmeeritav.
On võimalik näha seda, milliste mustrite järgi me toimetame, kust on need alguse saanud ning seejärel need lõhkuda. Siis avaneb pilt maailmast aina rohkem sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu meid teda nägema on pandud.
Üks võimalus selleks on meditatsioon. Iga vaikuses istumine ja teadlik vaatlemine muudab su neuronite vahelisi ühendusi ja seega reaalset aju informatsiooni vahendamise mustrit.
Kas sina oled vahel kahelnud selles, kas asjad on päriselt nii, nagu sa oma peas ette kujutad, või on maailmas teisi nurki, mille alt vaadata?
Tekst: Pamela Maran
Comments