Ma pole ammu kirjutanud oma kaaslasest Leopoldist, sest meie suhe on üsna sündmustevaene (loe: ei ole draamasid). Mind ajendavad kirjutama ikka pimenurkade avastamised ja konfliktsed olukorrad, aga oleme koos küllalt läbipaistvalt ja tülideta, mistõttu uurin rohkem teiste draamasid. Kuna Leopoldist on saanud siiski anonüümne staar, pühendan tema fännidele selle loo. Ehk siis – kuidas tõeliselt heasse armastusse jõuda.
Minu jaoks algas see teekond eelmise suhte lõpust, mis suure paugu ja pisaratega laiali lagunes. Mul oli piisavalt põhjuseid, et seda teist põlastama jääda, et niiviisi oma puretud südant kaitsta, aga toona ma taipasin, et hoolimata haiget saamistest laius kõige all endiselt minu armastus tema vastu. Ja selle asemel, et end iga kord kiruda, kui ma pärast lahkuminekut Talle mõtlesin, lubasin endal hoopis täiesti vabalt Talle mõelda. Saatsin talle armastust, hoitust, suhtlesin temaga mõttes ja lubasin oma armastusel vabalt voolata. Ma ei pidanud nüüd oma armastust otse Talle suunama – mulle piisas ka sellest, et see läks mingisse kujuteldavasse fantaasiasse. Ühel hetkel kadus Tema nimi ja kujutis ära, aga armastusetunne jäi minuga edasi. Ning nii ma õpetasin end ümber, et mitte armastus ei tee haiget, vaid meie enda purunenud illusioonid.
Armastus oli endiselt ilus, hea, tõstev energia, mis valust puutumata jäi.
Kui Leopold ilmus, ei vaadanud ma teda kui potentsiaalset kandidaati. Mul oli periood, kus ma kohtusin paljude erinevate inimestega, sest see tundus lihtsalt huvitav. Armastus kandis!
Kuid tasapisi tekkisid mul tema vastu tunded ja usun, et parimatel alustel. Eelmistes suhetes olin kantud meeste enesekindlusest, pealehakkamisest, eestvedamisest, jõulisusest, mis hiljem väljendusid nartsissismina.
Seekord vaimustusin ma mehe väga sügavast kuulamisoskusest. Kuid et seda hakata hindama, oli mul vaja läbi teha etapid, kus ma kuulasin lummatult meeste ennast imetlevaid lugusid. Ning lugude jutustamine on just see, kuidas naisi võrku püütakse. Varem ma ei saanud sellest aru, aga nüüd ma näen loojutustamist mehhanismina, mille all on püüd teisele muljet avaldada, mille all on omakorda hirm, et äkki ma oma naturaalsel kujul ei meeldi. Ja kui seda hirmu ei teadvustata, on raevukad pimeduse kaitsmised peagi konfliktidega väljas.
Pane tähele, kui palju mees „kelgib“ muuseas oma „saavutustega“. „Mul on muidu hästi kiire tööasjadega, aga nüüd olen ma võtnud aega, et endale pühenduda.“ (Loojutustus oma töökusest ja loojutustus oma enesevaatlusvõimest ja enesehoolest, mis tegelikult varjab tõestamisvajadust.)
„Ma olen oma elus jõudnud sellisesse kohta, kus olen leppinud oma varjukülgedega ja avastanud leppimist ka teiste vastu.“ (Kui sa sellesse jõudnud oleksid, ei peaks sa seda siin ju tõestama, sest tõestamise all on ju varjukülje varjamine – hirm, et ma sulle ei meeldi, kui ma leppinud ei oleks.)
Eriti läbinähtavad: „Mul on firma 230 töötajaga, aga kutsun oma inimesi rohkem perekonnaks, sest ilma nendeta suuri asju elus läbi ei vii.“ (Ma olen väga edukas, aga et see egoistlikult ei kõlaks, viskan ma siia mingi nunnu klišee, et sa näeksid, et olen diip inimene.)
„Sa oled nii eriline naine, kelle sarnast ma pole varem kohanud. Ma tundsin sinuga mingit tõmmet, mida ma pole varem tundnud.“ (Ma vajutan sinu hellale kohale – hirmule, et sa pole vastu võetud – ning ehitan selle ümber illusiooni, et just mina olen see, kes sinu valusaid kohti kannab.)
Egokesksed mehed mõtlevad siinkohal, et ma mõtlen üle või et minuga on võimatu suhelda. Jah, minu analüütiline meel on kenasti välja ehitatud, et kaitsta mind potentsiaalse südamevalu eest ning tõepoolest ma suren sisimas kuulates pikki leelotusi, mida me Leopoldiga filtriteks kutsume (filter inimese ja tema sügavama aususe vahel). Kuid minuga on väga lihtne suhelda ausalt, ilma filtriteta, ja seda imetlen ma sügavalt tohutu austusega. Ning see oli ka see, mida Leopold pakkus algusest peale. Ja kuulamist, kuulamist, kuulamist. Tal polnud soovi midagi tõestada, näidata end mingist fenomenaalsest küljest ja seda ilmselt seetõttu, et ta arvas, et tal nagunii mingit lootust pole. Seega võib ta olla nagunii selline nagu ta on. Ning see töötas!
Kuna tal oli oma purunenud suhetega oma taak kanda, ei käinud ta millegagi peale, vaid pigem isegi oli kogu aeg varjul. Pealegi on ta see tüüp, keda naised on alati ise ära lohistanud ja tal puudus taktika, kuidas naist ise ära lohistada. Mingist hetkest jäi see kõik minu jaoks kaugeks ning et mitte ka ise peale käia, panin ma tärganud armastuse taaskord muudesse eluvaldkondadesse. Valmistasin mõttes Leopoldile süüa ja pakkusin seda teistele. Käisin väljas temaga tantsimas, kuigi teda polnudki. Kirjutasin luuletusi, mida ta kunagi ei näinud. Olin suures armastuses … enda sees.
Ja nii ma õpetasin taaskord oma alateadvusele, et armastus ei ole täielikus sõltuvuses kellestki teisest.
Kuid selline teisest sõltumatu armastamine venis nii pikaks, et kõhklused minu sees kasvasid ja ma kirjutasin Leopoldile, et äkki tõmbame nendele arengutele joone alla, sest ilmselt on tal veel vaja aega, aga mul ei ole. Ma olen kiirustaja, kes tahab asju kohe, nüüd ja hästi palju.
Ning see on taaskord viis leida see „õige“. Ma olen algusest peale aus selle osas, mida ma soovin saada.
Ma saan aru, et paljud mehed ihkavad vabadust, keppi ja mitte siduvaid kohustusi. „Vaatame, mis saab!“ Kuni ma ei anna lubadusi, nii kaua võin ma minna-tulla, millal tahes, ma ei pea andma aru, ma ei pea tassima lilli ega pelmeene õhtul välja käristama. Ja need on täiesti okeid soovid. Aga kui minu soov on see, et lepime kokku, et me ei ole nüüd vabad – mis siis, et me oleme nädal aega ehk deitinud – ja me pühendume teineteise avastamisse ja KUI see tõesti ei toimi, saame sidemed katkestada – siis on selge, et need kaks vaadet ei ühti. Ja küsimus ei ole selles, et mees on närakas ja naine klammerduja – küsimus on lihtsalt selles, et teineteises ei ole seda, mida oodatakse.
Ning selleks, et me ei kaoks illusiooni, milline teine PEAKS olema, ole otsast peale aus, mida sa soovid.
Kui mees hakkab korrutama, et „Sa kiirustad. Milleks kohe vaja mingeid kokkuleppeid teha? Vaatame rahulikult. Sa tormad seetõttu, et sinus endas on ebaturvaline tunne eelnevatest kogemustest. Jne jne jne.“ siis see ei ole see koht, kus hakata kõhklema oma soovides ja mõtlema, et äkki ongi MINUS viga. „Äkki ma tõesti kiirustan? Äkki ma olen tõesti klammerduja?“ Küsimus on endiselt kahes erinevas maailmavaates ja miskipärast kipuvad naised siin oma maailmavaadet painutama ja ainult ühel põhjusel – kartes kaotada ka seda närust armastuseraasukestki.
Kui mina tahan, et mees pühenduks pärast voodisse ronimist ja oleks truu, siis on mul see õigus leida just selline mees ning olla selles soovis kohe avatud.
Kui mees tahab „ringi vaadata“, olla vaba, mitte siduda, siis on tal selleks õigus ning ta peab olema selles soovis avatud.
Probleem on selles, kui mina hakkan vägistama mehe vabadust enda soovide vastu ja mees jagab katteta lubadusi, et „kord ühel päeval selgub tõde“, siis me raiskame lihtsalt teineteise aega ja ehitame teineteisest illusioone … ja seda suuresti seetõttu, et me iseendast seda ehitame, kui me ausad polnud.
Seetõttu kirjutasin ma Leopoldile kirja, et meie nägemused suhtest tunduvad olevat erinevad ja ma ei soovi teda hakata painutama oma nägemuse järgi ning meil on targem laiali minna. See aga raputas ta tardumusest, ettevaatlikkusest kiiresti üles näitama, et ta tegelikult tahab ka minuga koos tõsiselt olla. Ta tahab pühenduda.
Ja ma ei saa siin eitada, et mingis osas oli see kiri ka manipulatsioon, et seda osa temas välja selgitada. Kui ta tahab mängida, siis tal pole probleem leida nüüd keegi uus. Kui ta aga tahab pühenduda, siis ta võtab jalad kõhu alt välja. Ja seda ta tegigi. Pärast seda hetke pole me suhte jooksul kordagi jõudnud raskustes hetke, kus me tõsiselt plaaniks laialiminekut.
Ma väljendasin oma soove igal sammul. Ütlesin, et suhte esimene aasta on minu jaoks kõige ebakindlam ja siis ma vajan pidevalt kinnitamist, et ta on mu jaoks olemas. Ütlesin, et ma klammerdun alguses palju ja mul on seda vaja, et ma hakkaksin usaldama. Mul oli vaja, et ta välisreisidel ja eemal olles mulle palju kirjutaks. Mul oli vaja, et ta oma tundeid lahti selgitaks. Mul oli vaja, et ta mind kuulaks. Ja ta pakkus seda kõike. Nüüd ei ole mul muret, kui ma temast pikemalt ei kuule ja alati pole vaja pikki selgitusi tema tunnete kohta. Ma tajun teda õhust ja tean, et see armastus on kindlalt kaljusse raiutud. Kui aga tema oleks kartnud minu klammerdumist, nõudlikkust, pühendumist, poleks ta jõudnud sellesse hetke, kus on olemas ka vabadus ja avarus selles armastuses elada oma iseseisvat elu. Ta lõi oma pühendumusega turvatunde ning see toimus eelkõige konfliktides.
Konfliktid on loomulik osa suhetest ja need määravad suuresti, kui tugev ja sügav suhe saab olema. Kui konfliktid ei avarda meid meie pimenurkadesse, jääme me sõeluma üht ja sama liiva uuesti ja uuesti ning tulemust ei ole. On vaid teineteise hõredamaks hõõrumine.
Hea konflikt selgitab välja, mis on meie kõige sügavamad hirmud. Me oleme niimoodi jõudnud hülgamishirmudesse, süütundesse, rahamuredesse, pahameelde vanemate vastu jne. Ja hirm hirmu haaval oleme teineteisele öelnud: ma olen siin, ma toetan sind selles ja ma ei kao.
Loomulikult on ka meil olnud mänge, kus üks mossitab pool päeva ja teine jalutab minema, aga me õpime iga kord, kuidas paremini teha. Kui ma jalutan, siis ma vähemalt ütlen, kuhu ja kui kauaks. Kui tema mossitab, siis saab mossitava näo vastu, et avastada oma kinni kiilunud plaat. Me peegeldame, avame, räägime, toetame. Ükski konflikt ei jää lahenduseta. Iga konflikt aitab taaskord teist paremini mõista. Ja selleks need konfliktid meile ongi antud.
Niimoodi me toimetame suures armastuses, toetuses, turvatundes, koos naerdes ja päevi jagades. Kuna mõlemad oleme vabakutselised ja enamiku ajast koos, näen hiilimas ka rutiini ja harjumust. Ma ei osanud seda oma abielus näha, mistõttu ühel hetkel ei suudelnud me ammu enam abikaasaga, ei hoidnud käest, ei istunud kaisus. Elasime nagu õde-vend. Tasapisi, tasapisi sinna triivides. Nii, et kumbki ei märganud. Kuni lõpuks oli lihtne selle kaugusele kellelgi kolmandal vahele tulla.
Nüüd ma märkan seda, et me ei harjuks teineteisega. Kui me kord jõusaali jalutades käest ei hoidnud, ma pidin seda ütlema, et me ei kaotaks lähedust. Et see eemaldumine ei muutuks harjumuseks.
Ja suudlemine … Suudlemisest võib saada enamasti eelmäng seksile. Ja kui naine ei ole just tujus, võib suudlemine kiiresti katkeda, sest tema jaoks seostub see signaaliga seksile. Olen rääkinud Leopoldile, et suudleme vahel täiesti niisama. Lihtsalt suudlemise pärast. Et me ei hakkaks kumbki kartma suudlemist, sest see oleks nagu Pavlovi refleks, millega alati peab söök kaasnema.
Oleme ärkvel oma läheduses ja jääme julgema olla lähedased. Vaadata silma, tänada teist, öelda komplimente, silitada, paitada, kallistada, ikka veel masseerida ja valmistada häid sööke just TALLE.
Sellised on olnud meie peaaegu poolteist aastat ja tean, et meid ootab veel ees etappe, mida läbida. Aga nähes senist teekonda, kuhu on mahtunud rasedus, raseduse katkemine, konfliktid, kokkukolimine, igaminutiline koosolemine – mul ei ole hirmu ega pinget. Me veame välja – nii koos kui ka eraldi. Ja see on ka minu jaoks üks näitaja turvalise ja ebaturvalise suhte vahel. See tunne, kus sa ei pea kartma järgmist tüli või tajuma pinget nagu ajakummi, mis ühel hetkel vastu perset laksatab, kui järgmine madalseis ees ootab. Ka meie tülid on omamoodi ilusad, mille vastu mul hirmu või ootusärevust pole.
Ja just sellist suhet soovin ma kõigile, kes sellest ainult loevad ja mõtlevad, et see ei saa ju minuga ikka juhtuda. Saab küll! Ka mina lugesin ja arvasin kord nii, aga näed – ta ju tuli!
Lihtsalt armasta.
Mitte tee tööd ja näe vaeva ja küll ta tuleb.
Lihtsalt armasta ja armastus tuleb.
Comentários