Mu juurde teraapiasse tuli üks meesterahvas, kelle saatis – uskuge või mitte – tema ülemus. Aga mis veelgi ilusam – see ülemus kannab selle eest ka kõik kulud. Kutsume teda Müstiliseks Bossiks, kes märkas, et tema tööline vajab neutraalset juhatust ning tema enda „mida ma saaks teha?“-küsimusest enam ei piisanud. Ning ta PÄRISELT tahtis seda poissi aidata. „Ükskõik, kui palju ja mida vaja on – tee kõik,“ oli Müstilise Bossi palve.
Meil on selliseid inimesi rohkem vaja, kes märkavad ja tegutsevad. Meil on palju neid, kes teevad sõnu, aga vähe neid, kes päriselt teevad.
Kui mu sõbranna oli terviseseisundi pärast haiguslehel ning pidi valgurikkal dieedil olema, et kehast vett väljutada, kirjutas ta mulle, kui raske tal on. Ma ei kujutanud ette, kui raske see oli, aga ma teadsin, et ta oli palju kannatanud tervise pärast. Ma võisin tema raskust kuulata, öelda talle, et ma olen tema jaoks olemas, aga ega ükski mu sõnadest 130 kilomeetri kaugusel tema olemist paremaks muutnud. Kuid ma teadsin, mis tähendab valgurikas dieet. „Ma tulen su juurde ja teen sulle valgurohked söögid, kuni sina pikutad ja puhkad.“ „Ära hakka nüüd selle pärast nii kaugelt sõitma ja mul on toad korrast ära, ma ei jaksa koristada.“ „Ära vaidle seal. Unusta koristamine ära – ma tulen ainult süüa tegema ja kaon kohe.“
Panin kraami kokku, kimasin teele ja hakkasin Schwarzenegger’i banketti valmistama – munavõi, lõheleivad, kohupiimasmuuti, juustusalat… Kallistused kaela ümber ja koju tagasi. See on minu viis öelda: „Ma armastan sind.“
Tema on osav ilusaid sõnu ütlema. Et ma olen talle tähtis ja ta imetleb mind. Aga mulle on see raske. See-eest oskan ma tulla kohale ja tegutseda. Nagu ka tema seda minu jaoks on teinud.
Sama teeb ka minu teine sõbranna, kes mu raskematel hetkedel toob jäätist, sooja toitu või paneb keset elutuba massaažilaua püsti, et mu pinges õlgu mudida. Või kolmas sõbranna, kes oma kaaslasega tuli mu tube koristama, kui ma murtud varvastega diivanil lebasin.
Paljudele on see juba suur asi öelda: „Ma olen su jaoks OLEMAS.“ Aga mida see tähendab?
Need on sõnad, mida öelda, sest nii on „õige“ või „ilus“ või „toetav“. Aga enamasti ei tähenda need midagi.
Raskustes inimese jaoks ON OLEMAS 8 miljardit inimest, lilled, linnud, kuu ja päike. Aga see ei vähenda raskust ega aita seda kanda.
„Ütle, kui sul midagi vaja on ja ma aitan sind!“ on teine selline repliik. See tähendab – astu sina see samm, et mina oma sammu teeksin. Aga meil jääb tabamata, et see, kes on raskustes, ei ole võimeline seda sammu astuma. Lisaks hoiavad teda astumast: „Ma ei taha tüli teha. Ma tegelikult saan ise ka hakkama.“ jms mõtted.
Kuigi „Ma olen su jaoks olemas“ on justkui suur asi, on veelgi suurem asi panna teist inimest TUNDMA, et sa oled olemas, mitte ainult kuulama neid sõnu. See on suur ka selle pärast, et sa pead ületama selleks esimesena omaenda ego, ootamata, et teine seda teeb oma abipalvega. Sa pead ületama selle, et „mul pole täna aega“, „ta elab ju nii kaugel“, „sõit on kulukas“, „ilmselt tahab ta praegu üksi olla“, „aga võib-olla ma hoopis häirin teda“, „aga ta ju ütles, et pole vaja“, „ma ei jõua praegu“ jm.
Inimene, kel on raske, vajab tunda seda, et ta on hoitud, märgatud nii, nagu ta on. Mitte selle pärast, et ta palus abi või et ta on surmasuus, aga seetõttu, et ta on täpselt nii, nagu ta on. Ja sel puhul vahel ei piisa messengeri saadetud sõnumist: „Ma olen siin sinu jaoks. Küsi, mida iganes sa vajad.“ või telefonisse öeldud: „Oi, kui kahju mul sinust on.“
Tihti vajame me seda tunnet, et tõesti – ta tuli, ta armastab, ta hoolib.
Ja see tähendab, et sa paned teisele teraapiasse aja või sõidad teisele süüa tegema või tube koristama või sõidad lihtsalt teise linna, et panna oma armsamale käe seljale ja öelda: „Ma olen päriselt ka siin sinu jaoks.“
Tegutsemine nõuab palju, ma tean seda. See nõuab oskust kuulata, et teisel on tõesti raske. Oskust kuulata läbi tema „oh-mis-sa-nüüd-minu-pärast“-vabandused. Oskust ületada omaenda vabandusi ja ebamugavusi. Oskust näha läbi omaenda automaatseid sisse harjunud repliike ja näidata, et sa päriselt ka seisad nende taga.
Sest kui sa päriselt ei tee midagi – kas sa siis tegelikult oled teise jaoks olemas või eksisteerid kuskil müstilisel fantaasiamaal, kus sinu headuse pälvimiseks tuleks sind paluma hakata?
Armastamine on tegevus ja ilma tegevuseta jäävad välja öeldud sõnad tühjaks.
Kui sulle ÖELDAKSE „ma armastan sind“, aga käitumine väljendab ignoreerimist, raskustes üksi jätmist, tegevusetust või suisa haiget tegemist – kui palju selles suhtes armastust päriselt on?
Jälgi enda ja oma lähedaste käitumist, et näha, kui palju on teis on armastust. Hea on see, et läbi tegevuse saab seda armastuse kogust alati suurendada. Ja kui sina seda teed – küll see hakkab ka tagasi kajama.
Comments