Mul oli pikka aega teadlikkusest ja enesearengust vale arusaam. Et kui ma mediteerin piisavalt kaua, siis minust saab vagur munk, kelle vererõhk kunagi ei tõuse, kes kunagi ei ärritu, kunagi ei pahanda, kunagi ei erutu, ei muutu kunagi emotsionaalseks.
Mungad on sellised, sest neil on see loomuses. Sain sellest viimati Tais õppides aru, kui kohtasin üht sellist joogaõpetajat, kes oli siiralt südamlik, tasane, heatahtlik, andev, ainsamagi vihastumata, kuid mõistes enda ja teiste valu. Võib-olla temast saab kunagi ka munk, sest tema LOOMUS on selline. Minul mitte.
Ma olen loomult kärsitu, emotsionaalne, ülevoolav. Kui ma vahel mingeid olukordi kellelegi seletan, siis ma võtan inimeste rollid, võimendan neid, mängin need täpselt tsiteerides maha. Justkui näidendi. Mu laps ikka märgib, et emme, mis sa karjud. Aga ma ei karju. Mul on vali hääl ja ma oskan edasi anda teiste emotsioone, sest mul on sügav empaatia teiste suhtes. Lisaks meeldib mulle vahel ka utreerida.
Kui ma ootan, et mediteerimine muudaks mind vaguraks, emotsioonituks, siis ma ootan päikesetõusu lõunast. See ei ole minu loomus.
Kui ma olen muutunud rahulikumaks, siis on see vaid väliselt nii. Sisimas toimub samasugune emotsioonide virvarr, nagu varem oli väljast näha. Kuid selles virvarris toimub tänu teadlikkusele oluline tegevus – mõtestamine. Millest see emotsioon tekkis? Millisena ma seda tajun? Kus on selle tuum? Kas ma saan sellest lahti lasta? Ma lasen ...
Kui sa tegeled enesearenguga, siis ole andestav inimeste vastu, kes on su ümber. Võid kuulda teravaid salvamisi, mis pahahoos ongi mõeldud su valusale kohale vajutamiseks, et näe, sa ei ole midagi muutunud oma mediteerimise/jooga/hüpnoosi/ teraapia vm-ga. Esiteks, areng on VÄGA aeglane ja teiseks – areng teadlikkuses ei tähenda seda, et sinu loomus olukordadele reageerida kardinaalselt muutuks. Teadlikkuses muutub see, kuidas sa olukordi mõtestad, kuidas neist lahti lased, ja vastutus enda rolli eest.
Teadlikkuses võid sa endiselt solvuda, haavuda, aga sa saad aru, MILLEST see tuleb. Ja sul tekib julgus avada oma südant, et näidata teisele, kus on su haavad, ja julgus paluda haava siduda. Julgus olla nõrk, julgus olla ISE ... päris SINA.
Teadlikkuses leiad sa üles allika, kus on sinu haavad alguse saanud. Teadlikkuses saad aru, et nüüd sa vihastud, kurvastad, ärritud, haavud, ja tead, et selle algus ning põhjus on sinus. Teadlikkuses kasvab võime öelda: „Anna andeks“, „Ma olen praegu vihane ja mul on vaja aega“, „Ma olen praegu kurb ja ma vajan, et sa mind lihtsalt hoiaksid.“ Teadlikkuses suudad sa avada oma südant ja RÄÄKIDA sellest, mis on sinu hinge kõige tumedamates soppides. Teadlikkuses saad sa aru, et sul ON need mustad sopid olemas, sul on julgust seda tunnistada ja kõige lähedasemale inimesele neid näidata, alistumises ja NÕRK olemises.
ETTEVAATUST aga nende lähedastega, kes sinu kasvavat teadlikkust sinu vastu kasutavad. Kui sul pole kõrval inimest, kes samamoodi kasvab, siis võidakse sinu avatust kasutada sinu vastu. Järgmises tülis tuuakse välja, et kogu põhjus asubki sinus, sest sinu lapsepõlves oli too ja too, mida sa viimane kord avaldasid. Teine variant oma ebateadlikkuse varjamiseks on süüdistamine, et sa ju ise tead, et KÕIK põhjused ja probleemid, mida sa näed, tulevad sinu enda seest, seega on ka kõik SINU lahendada.
Kolmandal juhul nenditakse, et sul on ikkagi tohutult probleeme, sest sinu avatus oma mustadest hingenurkadest ON hirmutav. Selline suhe pole toimiv ja laguneb, sest üks kasvab, teine mitte. Me KÕIK kanname hinges pimedat ööd ja teadlikkus on kiir, mis heidab nendesse nurkadesse valgust. Teadlikkus ei muuda sinu loomust üleöö ega tee sind mungaks. Esmalt tuleb esile kõnts, mis on hirmutav nii sulle kui ka su lähedasele, kellele julged end avada. Kuid peagi saavad selles valguses hakata õitsema taimed, paradiis. See paradiis kiirgab kaugele ja pakub kodu neile, kes mõistavad, et igaühe hinges on soppe, mis pole nii kaunid ja ligitõmbavad. Neile, kelles on samuti teadlikkust.
See on tegelik areng. Arusaamine oma pimedusest, võime avada südant (uuesti ja uuesti, kui oled jälle end vales kohas avanud), võime andeks paluda, andeks anda, võime armastada nii nagu ükski teine, kes oma pimedust ei tunnista, eales ei suuda.
Eneseareng ei saa ehk muuta loomust, muuta mäsleva ookeani tüüneks järveks. Küll aga saab see muuta ookeani koduks nii teistele kui ka sulle endale. Rahutus kaob, leppimine tõuseb. Ma olengi selline, nagu ma olen, ja ... hea ongi.
Tekst: Pamela Maran
留言