Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest!
Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt.
Püstitasin selle küsimusele ka lugejatele puremiseks – miks nõu andmine ei ole hoolimine, ning tuli väga palju häid vastuseid, mis tiirlesid ühe ja sama kontseptsiooni ümber.
Kõigepealt tuleb meil aru saada, et me tegutseme inimestena oma ego baasil. Alateadvustatud pinnal hõljub egol alati hirm surra ning selle vältimiseks või elus püsimiseks, on ego leidnud tuhandeid viise ja mooduseid. Meie elukogemused, traumad, teadmised, mälestused jne söödavad alateadvusele infot sellest, mis meie eksistentsi ohustab ja samas, mis aitab seda säilitada. Alateadvus pidevalt analüüsib ja komplekteerib erinevaid mustreid, mis tõusevad meie teadlikkuse pinnale otsustena. Me elame alateadvustatult!
Tsiteerin siin neuroteadlast David Eaglemani raamatust „Aju. Sinu lugu.“:„Teadvuseväline töötlus mõjutab enamat kui vaid kontrolli keha üle. See kujundab elu märksa sügavamalt. Aju teeb kulisside taga tööd, lihvides, produtseerides sinu jaoks keelt, pöördeid ja keerulisi mõttekäike. Ka meie ideede taga peitub samasugune kulissidetagune töö. Teadlikul tasandil peame kõiki pähe turgatanud ideid enda omadeks. Kuid tegelikult on aju teadvuseväline pool juba ammu nende ideedega tööd teinud – konsolideerinud mälestusi, katsetanud uute kombinatsioonidega, hinnanud tagajärgi juba mitu tundi või kuud enne seda, kui idee sinu teadvusesse kerkib ja sa kuulutad: „Mulle tuli just mõte!“
Kuna meie otsused, teod saavad alguse mõttest, siis võib öelda, et meie käitumine on samuti alateadvusest tulnud erinevate analüüside tulemus. Ehk siis – kui sa arvad, et sa juba TEAD, siis sa tead tegelikult ainult seda, mida alateadvus sulle annab teada. Ja see omakorda tuleneb minevikukogemustest, mälestustest, õpitust jne, nagu enne mainitud.
Sinu teadvuse tasandil on kõik see, mis aitab toetada su ego soovi jääda ellu ning eksisteerida. Seetõttu arvame, et oleme veatud (vältimaks kognitiivset dissonantsi), armastavad, heatahtlikud, parimaid valikuid tegevad inimesed.
Kui sa annad oma raskustes lähedasele nõu, siis sinu teadlikul tasandil on tõepoolest uskumus, et sa oled hea inimene, kes aitab oma kallimat. Alateadlikul tasandil on selle teo agendaks aga soov jääda ellu, sest midagi muud ego ei vaja – ellujäämist.
Kuidas siis nii?
Nõu andmine on teadlik kiht. Liigume esimesse alateadvustatud kihti ja põhjustesse, miks me nõu anname.
Võõrastele inimestele (nt interneti kommentaarides) nõu andmise esimene alateadvustatud kiht on näiteks soov näida targemana ja paremana kui see inimene, kes minu hinnangul on hädas. Kui kommenteerijat huvitaks päriselt aitamine, mitte oma paremuse näitamine, võiks ta seda privaatselt teha. Aga see, et kümned või sajad silmapaarid näevad sinu argumenteerimisoskust, näiteid, kogemusi jne, aitab kinnistada enda olulisustunnet. Tunnet, et ma olen tark, pädev, intelligente – et ma olen KEEGI. Sellest veel sügavamal kihil tähendab see kinnitust, et ego on kestlik, ta ei sure. Mida suurem on hirm kaduvikust, seda tugevam on vajadus sekkuda ja nõu anda. Teadlikul tasandil on sellele põhjenduseks – ma tahan ju vaid aidata; ta võib endale liiga teha; ma tegelikult tean ju, kuidas parem on jne, sest ego ei saa võtta vastu teadmist, et sügaval tasandil on ta hoopis nõrk, hirmul. Sest see tooks lauale selle kõige sügavama hirmu ning sellisel juhul on ego haavatav ja ihualasti. Taaskord – potentsiaalselt surmamisohtlik.
Järgmine põhjus nõu andmiseks on näiteks kommenteerija Anni välja toodud variant – soov oma hirmude, kõhklustega mitte üksi olla.
Comments