Olen viimasel kuul nutnud rohkem kui mõnel aastal.
Sest lõpuks ma ei keela endal TUNDA. Luban endal olla ehe.
Tunnen, kuidas iga pisaraga murran lahti südant, mida valu on lukku löönud. Ja isegi nuttes jälgin oma valu ja kurbust emaliku armastusega, lubades endal olla.
Sellega aga märkasin, kui suurt ebamugavust nutt inimestes tekitab. Just praegu vesistasin Istanbuli lennujaama infolaua ääres, sest istusime lennukis neli tundi tühja ja ma jäin napi viie minutiga Tallinna lennust maha.
Infolaua poiss hakkas mu kõverat suud ja pisarakoske nähes oma lehtedega sahmima, pööras pilku ebamugavuses eemale ja oli sisimas rohkem ähmis kui mina oma lõõgastunud kurbuses. Kui ma nuuksusin õnnetult, siis tundus, et ta pigem tahaks põgeneda. Seda reaktsiooni nägin ka Indias, kui hotelli korraldaja-poiss väikse prohmaka tegi ja ma selle peale vesistama hakkasin.
Kõndisin mööda lennujaama Türgi lennukompanii letti otsima, nuttes lohutamatult. Inimesed vaatasid. Sest on huvitav. Meid huvitavad teiste inimeste lood ja kõige enam see, kui ei teeselda, vaid ollakse ausad.
Mõtlesin, et kui ma nutan ehedas kerguses, näeb äkki keegi, et päriselt võibki nutta, TUNDA. Võibki olla nii, kuidas parasjagu tunned. Vihaselt, kurvalt, pettunult, õnnetult, õnnelikult ...
Sa võid. Päriselt ka.
Tekst: Pamela Maran
Comments