Tõmbasin lapiga üle tööpinna. Pisarad valgusid suurest õrnusest silmadesse. Olin ärganud selles hetkes üles ja see hetk oli nii rikkalik.
Olin viimase tunni pakkinud oma asju kokku, et sõita mõneks päevaks oma armastuse juurde. Lõikasin mangosid, mida õhtul pavlova kreemi peale panna. Pakkisin kokku blenderi, et hommikul jäätist teha, mikseri, et vahukoort vahustada. Ahjaa, ema leib ja probiootiline toorjuust kaasa, et õhtuse imemaitsva salati kõrvale ampsata. Kõik muu kotti, valmis, tööpind puhtaks, ja sel hetkel ärkas mu sisemine märkaja, mis inimlikke ponnistusi heatahtlikult jälgib. Kutsume teda Jumalikuks Pilguks. Ta nägi suurt armastust, mis selles hetkes oli. Armastus, mis igat liigutust saatis, mis ettevalmistusi tegi, mis minu südames elevusega pulbitses.
See oli nii suur tunne, et mu silmad tõmbusid härdusest niiskeks. Hetk omaenese armastuses.
Kui ma ei märkaks omaenese armastust, siis jääb see armastus ootama, et KEEGIGI teda märkaks. Ja kui see ei tule minu seest, on loogiline, et märkaja peab asuma väljaspool mind.
Ma katan laua, koristan, toimetan, ja jään ootama tänu. Kui seda tänu ei tule täna ega homme, saan kord viibutada rusikaid, kui tänamatud on kõik mu ümber.
"Ma andsin talle KÕIK, aga tema..."
"Ma ohverdasin oma nooruse, ilu, aja, aga tema..."
"Ma olen oma perele palju pühendunud, aga tema..."
Keegi ei märganud. Keegi ei märganud armastust, mis pulbitses.
Aga kas ma ise märkasin? Kas mul olid avatud vaid kaks inimlikku silma, mis vaatasid toidu hakkimist ja koristamist? Või jälgis ka Jumalik Pilk seda inimliku vormi liikumist armastuse voos?
Jumalikust Pilgust piisab, et su arm oleks märgatud. Et sa teaksid, et armastus juba on sinu ees. Et sa ei otsiks tänu ja tasu ehk jumalikku märkamist väljastpoolt.
Kui sa ise oled ärkvel, sellest piisab.
Aga kui ikka otsid, ärka siis selles otsimiseski üles. Las Jumalik Pilk märkab kõike inimlikku, mis sa oled, ponnistad, rapsid, loodad, ihaldad.
Tekst: Pamela Maran
Comentários